Galerii

"Miljard Kilk püüab vabaneda taagast" Postimees 2.02.2005

Mitmele põlvkonnale seostub viimasel ajal vähe esinenud Miljard Kilgi, tema nime ja loominguga rida märksõnu: Tartu Ülikooli kunstikabinet, Andrus Kasemaa õpilane, slaidimaal, «Let’s go», «tüüpiline Tartu maalija», hiljem Priit Pärna abiline Joonisfilmis jms.
Tänapäeval on see tüüpiline meedianähtus, millega lähevad kaasa paraku ka kriitikud.

Siin võib kunstnikele soovitada kahte strateegiat: kas jääda oma väljatöötatud kaubamärgi juurde või vahetada stiili, sõnumit ja lõpuks käitumist loojana.
Viimases tähenduses jätkab Kilk nii, nagu ta ikka on olnud – lõbus, veidi poisilik, kuid kahes esimeses on ta tublisti muutunud.

Tahab teha muud

Ta pole pöördunud retrospektiivselt tagasi oma slaidimaali ajastu juurde, nagu näiteks tema omaaegne võitluskaaslane Ilmar Kruusamäe, kuigi konjunktuur oleks seda võimaldanud.
Kui ma pealkirjas viitasin, et Kilk püüab vabaneda taagast, siis ei mõelnud ma seda sugugi hästi ega halvasti.
«Taak» tähendab kandamit, koormat, raskust, mitte mingit kopitust või hallitust, nagu tavamõiste seda kipub tõlgendama. Kilk tahab teha midagi muud kui seda, millega teda siiamaani seostatakse.
Esiteks püüab ta end tõestada maalikunstnikuna, kes ei tegele puhtalt slaidilt mahamaalimisega, vaid kes valdab ka värvi, vormi ja faktuuri. Ta üritab võtta uue taaga. Siin on ta kõvasti vaeva näinud – maalid on kihilised, pastoossed, kohati isegi liialt läbi maalitud, alates traditsioonilisest värvimodelleeringust kuni pollockliku tuubist pigistamiseni.
Formaat on suur ja kunstnik on sellesse pannud kõik oma oskused. Kahjuks liialt palju: ühes maalis näeme liialt palju ebaühtlust nii taotluses kui tulemuses. Oleks kohe tahtmine suurest pildist üks tükk eraldi välja lõigata.
Teiseks on uus «taak» küllastatud kunstiajaloolistest tsitaatidest, ikonograafiast, atribuutikast, mida Kilk tõlgendab omamoodi.
Muljet avaldas «Dinee», kus näeme vihjet «Pühale õhtusöömaajale»: keskel istub Kristus (?), kelle nägu on kolmvaates picassolikus võtmes, siis mingid elukad (jüngrid) ja lõpuks kõik need aksessuaarid kalaluudest mobiiltelefonini välja.

Kõigi taakade sulam

«Mängus», «Gambiidis», «Püha Hieronymoses» või «Apellese laimamises» leiab iga kunstiajalugu tundev vaataja nii mõndagi tuttavat, mille taustal mõtiskleda Kilgi tõlgenduste üle.
On siis Miljard Kilgist saanud hüperrealistist sürrealist? Vaevalt, pigem huvitab teda fantastiline realism. Ehk polegi õige sõna see «huvitab». Vaieldamatult tunneb kogenud kunstiajaloolase silm ära manerismi ja Boschi, Archim boldo või teab veel kelle mõjud, kuid Kilk on teinud kõigist «taakadest» sulami ja see paelubki.

Uus näitus
Miljard Kilk
«Vees, maal, õhus»
Tallinnas Vaal-galeriis
19. veebruarini

Ants Juske

Artikkel