Galerii

"Iraaklaste aarded Vaal-galeriis" Eesti Päevaleht 17.03.2005

Eile avatud näitusel näeb vallatu kunstniku Laurentsiuse uusimaid töid.
Eile avati Vaal-galeriis Laurentsiuse isikunäitus “… ja seitse …”, mis algul kandis pealkirja “Viin ja koka”. Mulle meeldis viina-pealkiri rohkem.
Selles heiastus majanduslikult värdseis, mil joodi salaviina mehukattiga ja mil Laurentsius kunsti tuli. Riigiviin ja koolajoogid oli muidugi soliidsem kombinatsioon, kuid sedagi leiutist pakuti ju ikka ainult Ida-Euroopa üleminekuühiskondade restodes, mis ühendasid rahvusliku globaalsega, lõid hinna alla ja käibe üles. Joodi palju ja odavalt.

Ka Laurentsiuse, perestroika lapse kunstist käib läbi palju odavat kraami. Püsiväärtustega see mees ei jända, küll aga ripakile jäänud pildiprügiga. Üheksakümnendatest mäletame temalt hiiglasuuri okaskrooniga Jeesuseid, pulbitseva dekooriga barokkraamidesse kleebitud kitsŠilikke ilupildikesi loodusest ja suuri soditud kollaaže ajakirjaväljalõigetest ja mingitest sõjakatest esikaane-ambaalidest, kes punnitavad biitsepsit vaataja poole.
Kõik see ehmatas ja ajas otsima uusi vabandusi kunsti siivutule väljanägemisele. Tõsi, hiljutisele ülevaatenäitusele Kunstihoones tõi Laurentsius ilusasti raamitud Arnoldi pildi, mille värvikihi oli aegade hammas juba praguliseks krõmpsutanud. Teame seda aegade hammast! Laurentsius pole ainus, kes pilte vanutab, et kujutatule soliidsemat vurhvi lisada. Arnoldi vanutamine oli muidugi mahe poliitiline nali, see paigutas portreteeritu kusagile viiekümnendate koltunud paraadportreede hulka. Kerge vihje, eks ole…
Sellel näitusel näeme aga tervet rida mullu Bagdadi muuseumi rüüstamisel kaotsi läinud skulptuurpäid kuskilt aastatuhandete tagusest Assüüriast. Mäletate, muuseumi varad haihtusid Iraagi sõja keerises nagu tina tuhka. Nüüd on nad Vaalas müügil, väikse summaga hinnalipikud juures. Kergelt saadud… Kunstnik on oma parema äranägemise järgi peakesi ka ilusamaks ehtinud. Kõik kivipead on saanud kilgendavast juudiplekist krae ja pähe nii mõnegi rauast needi. Et oleks punk, noh. Seitse pead nagu pöialpoisid reas.

Igasugu träni
Kuid näitusel on veel nodi. Selgub, et Laurentsiusele läheb korda üleva kunsti trivialiseerimine – aura, loorberite ja sulgede ärakiskumine ning oimetu rümba heitmine vaatajale õgida. Leidnudki ta hiljuti vihmavarju Hollandi 17. sajandi maastikumaalidega, fototrükk loomulikult. Pildistanud varju üles, projitseerinud seinale ja maalinud hollandlased tagasi lõuendile. Nüüd muidugi vihmavarjukujulisena, aga ikkagi. Tundub, et tegu on tänuväärse päästeoperatsiooniga, ometi võõrandusime Laurentsiuse abiga 17. sajandi Hollandist veelgi, muistsest Assüüriast rääkimata.
Kuid kunstnik nopib ka koduõuelt. Sel näitusel on ta üsna põhjalikult ära remiksinud Peeter Lauritsa kunagise suure fotopannoo viimsest söömaajast, millel jumala poeg ja apostlid on ilmselgelt fantaga liiale läinud. Nüüd olemegi Laurentsiusele koha leidnud. Vanemad kunstnikud salgasid jumalat ja kunstide ülevust, tema salgab salgajaid. Sellest siis näitusel valitsev blasfeemiline meeleolu, mis ei pühenda ülevuse teemale niigi palju, et selle peale sülitada.

Artikkel