Galerii

"Magus kompott, mis väärib seedimist" Postimees 22.03.2005

Postmodernismi, post- või siis neopopi jahedas tuules on mitme mastiga areenile purjetanud kunstnik Laurentsius.
Laurentsiusel on alati kombeks esineda pseudonüümide varjus või hoopis turvalise tandemina ideid kahasse jagades. 1990. aastate alguses olid Tommy (Toomas Tõnissoo) ja Laurentsius, sellele järgnes metafooriline Laurentsius ja A.D (Anna Daniela Saaliste) ning eelmisel aastal moodustus kooperatiiv Laurentsius ja Co.

Vaatamata nimemuutusele on autor teemasse puutuvas jäänud ikka oma liistude juurde. See on üleüldine subkultuuriiroonia, kus tsivilisatsiooni produkte kasutatakse kunstiainesena.

Mitu lugu korraga
Tänapäeval seostatakse ülevoolavat kapitalismi, turumajandust, tarbimist ning moodsa kunsti pealiskaudsust ja sisulist pinnapealsust ikka ameerikaliku massikultuuriga. Ometi oleks aeg minetada vanamoodsa bipolaarse maailma mõiste, sest kõike seda kohtame ka juba Euroopas ning ennäe, isegi kodueesti kunstis juba päris ammu.
Igal juhul on Laurentsius kokku keeranud delikatessisarnase kompoti, mis väärib seedimist.
Parafraseerides angloameerika kirjandustegelast ja nn kultuuripoeeti Allen Ginsbergi, on kõik see, mida me Laurentsiuse töödel näeme, selge varjatud kättemaks, surnud kangelased ning elusad tondid kõikjal, ootamas infot geeniuse kohta.
Laurentsiusel on jutustada mitu lugu. Üks neist pajatab Iraagi sõja ajal Bagdadi muuseumist varastatud seitsmest mitme tuhande aasta vanusest Assüüria päritolu skulptuuripeast.
Kunstniku tõlgenduses nn seitsmest pöialpoisist, keda ta oma näo järgi on kohandanud. Selle loo juurest ei puudu loomulikult ka muinasjutust pärit ahvatlevad mäekristallid.
Hüperrealistlik vihmavari väikekodanliku hollandi maastikužanri pildikestel on justkui hommage vankumatutele madalmaade maalitraditsioonidele, mis kitši ja camp’i võtmes täiesti uue tähenduse on omandanud. Kolmanda osa aluseks on Peeter Lauritsa monumentaalne fotopannoo morbiidse püha õhtusöömaaja ainetel 21. sajandi kontekstis koos viina ja kokaga.
Olles projitseerinud teose puitalusele, hävitab ja kahjustab Laurentsius destruktiivselt Lauritsa tööd niivõrd, et alles jäävad vaid riismed. Samas lisab ta juurde kurjakuulutavalt sarkastilise fraasi: «Bad Joke.»

Mõte ei maksa midagi
Automaatselt meenub popiklassik ja neodadaist Rober Rauschenberg, kes kustutas oma tolleaegse autoriteedi ja õpetaja, tuntud abstraktse ekspressionisti Willem de Kooningi joonistuse, allkirjastades selle: «Mahakustutatud Willem de Kooning.»
Eks seegi kõnele enese eest, et põlvkondadevahelised konfliktid olid, on ja jäävad endiselt aktuaalseks kunstiaineseks.
Siit ka loosung: «Autor on surnud! Elagu autor!» Teadaolevalt on just «uuskriitika» autori võimu üha enam ja enam suurendanud.
Sõnaaher Laurentsius «kirjutab» ning «jutustab» tegelikult veelgi paremaid ja mitmetähenduslikumaid lugusid, kui seda teevad teenekad sulesepad. Fantaasiat ja oskust leida ootamatult üllatavaid seoseid tal tõesti on. Või nagu kirjutas Roland Barthes, et mõte, erinevalt vormist, ei maksa mitte midagi. Teda ei saa ka müüa, ta jagab end tasuta.
Laurentsius suudab aga mõtte paigutada piisavalt apetiitsesse vormi, mistõttu on seda juba võimalik ka müüa.

Laurentsius
«Viin ja koka»
Vaal-galeriis 29. märtsini

Artikkel