Galerii

"100 aastat päevalehti meie moodsamas kunstis ja elus endas" Eesti Päevaleht 30.03.2005

Täna avatakse Vaal-galeriis suurem teemanäitus “Ajaleht eesti kunstis”.
Näituse alateemaks on “Trükisõna talumatu veenvus” – laen Agur Kruusingu asjakohase maali pealkirjast, mis kindlasti tuleb asetada jutumärkidesse. Nimelt vajab trükisõna “talumatu veenvus” vähemalt kunstnike arvates veel tõestamist. Ka Kruusingu kõnealusel maalil näeme alasti kaunitari, kes on just ajalehe varjust surnuks kõmmutanud lakk-kingades härrasmehe. Ometi ei suuda saatuslik naine otsustada, kas ta edu pandiks oli žurnalistlik või kriminaalne sarm. Lüüa võib mõlemat sorti sarmiga ja oi-oi-oi kui valusalt. Seda kinnitab meile nii Viktor Kingissepa kui tänase päeva natsionaalbolsŠevike meediakogemus. Mõlemaga saame sel näitusel lähemalt tutvuda.

Näituse ajalooline osa on siiski valdavalt helge. Carl Robert Jakobsoni portreed pronksis ja õlivärvides, Sakala toimetuse maja Viljandis – kõik see ulatatakse meile hardas aupaklikkuses. Kunstniku käsi, mis muidu loomevigureid täis, on Jakobsoni palgeid modelleerides vaguram ja paraadlikult pidulik. See käib nii Ants Laikmaa kui Mati Karmini kohta. On asju meie teadvuses, mida ei minda kriitiliselt torkima – tänutunne on liiga suur. Ka Oskar Hoffmann, laisapoolne baltisaksa pagaripoeg Tartust, kujutab 20. sajandi künnisel eestlast kõrtsis süvenenult lehte lugemas ja teps mitte toopi kummutamas. Ju siis leiti toona tõesti ses asutuses aega ka lehekrabistamiseks, ega saks asjata eestlase saba kergita. Ajaleht ilmub kõigis neis olustikes peamiselt ilmutusliku vaimuvalguse kallajana, kompositsioonide heledaima laiguna.

Ideoloogia lummav helgus
Iseseisvuse esmakordne kättevõitmine toob aga kunstnike ütlemistesse teravust. “Kellele iseseisvus, kellele ike”, see Kingissepa klassikaline lause leiab nõuka-ajal ohtrasti tsiteerimist, eriti just piltides, mis kujutavad kodanliku Eesti hauakaevajat ennast, kõhn rusikas pigistamas põrandaaluse Kommunisti viimast numbrit. Valerian Loik on Stalini repressioonide kordumise hirmus tagantjärele just sellise heroilise portreega maha saanud ning imede ime – sellelgi pildil heidab ajalehekülg vaataja poole religioosselt pimestavat valgust. Midagi nii kroonutruud me iseseisva Eesti enda kunstist ei leia. Kunstnikele polnud leht nii hirmtähtis, pigem olid seda impressionistlikud päikserefleksid virsikuna prinkide daamide palgeil. Felix Randel küll sirgeldas poliitilisi šarže Vaba Maa kokkurullimisest mõne võimuri hääletoruks, kuid kunstiajalukku läksid teised.
1940. aasta sündmused toovad ajalehe hooga tagasi kunstipilti. Lisaks riigikukutajatele näeme lehte vehklemas ka agitaatorite ja viljavolinike tüüakais rusikais, aga ka kaunistamas tunkedes töömeeste ladnat lõunatundi. Jälle kallab trükisõna sulakulda lugejaile pähe. Reaparteilased ja tippkommunistid poseerivad maalidel aktiivsete lehelugejatena ja taas helendab lehepaber lõuendeil kõige heledamalt (Stalini portree järel muidugi).
Hruštšovi “sula” tõi Stalini ideoloogias lämbuvasse kunsti värskemaid tuuli ning lehemotiivi kujutamine sai jälle väheke ilmalikuma moe. Kuuekümnendail aga, tiraazŠide ja nimetuste kasvu aegu, muutus tuules laperdava ajalehe motiiv fragmendiks urbanistlikult tõtlikust elurütmist. Kõik lugesid nagu muuseas, et olla kursis jooksvaga, et mitte kaotada kontakti kerkivate mikrorajoonide tempoga, suvilakruntide ja turismituusikute jaotamise korraga. Lepo Mikko, Nikolai Kormašov, Enn Põldroos ja mitmed teised manavad maalile ruttava rahvasumma, millest kikitavad välja lahtilöödud hommikuste lehtede valged küljed. Ülimalt optimistlikku meeleolu, metroosse, kosmosesse, Kuule ja Marsile lendamise tuju kiirgab neist harmoonilistest koloriitidest, mis on neelanud trükisõna oma hüplikku kudumisse.

Vangilaagrite talumatu hingus
Kuid kuuekümnendad toovad meie kunsti ka midagi eriti imelikku. Nimelt Karaganda ja Krasnojarski krai vangilaagritest naasnud kunstnike ilkuvat sürrealismi, milles kristlik kalamotiiv kohtub pahatihti käkras ajalehenutsakuga – vobla randevuu riigipühaliku juhtkirjaga. Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Lembit Saarts, Valve Janov, ka Tiit Pääsuke, keda saatus säästis “idatripist”, tekitavad oma piltides mingi traumaatilise lühiühenduse, kleepides sündsate koloriitide sisse ajalehefragmente koos vastavate loovale ülesehitustööle kutsuvate üleskutsetega. Just ideoloogilisele võõrandumisele osutav kollaaž teeb kunstis endale ruumi ning jutustab siseringis olijaile oma väikseid inside nalju. Selle kombe korjavad üheksakümnendatel üles noored loojad, kes ei jõua tärkavat reklaamimaailma kahe suupoolegagi ära aasida.
Oli see nüüd Karaganda vasekaevanduste või kuuekümnendate lääne popkunsti viljastav mõju, aga igal juhul laoti neis õlivärvi- ja lehepaberisegustes kollaažides vundament eesti popkunsti kaunimatele õitele. Selleks sai seitsmekümnendate hüperrealism, mille ilusaid näiteid näeb sel näitusel Miljard Kilgilt ja Rein Tammikult.
Mõttetu oleks neist maalidest otsida sügavamat sisu, kaetagu parem teravmeelseid lahendusi ajalehe otstarbele söögilauas ja tualetis. Kõik see oli olemas enne, kui soomlased uputasid meie majapidamised veelgi pehmema paberi idülli. Serla, Lootos, Daisy jms teevad täna ära töö, mis omal ajal andis elumõtte Edasile, Rahva Häälele ja kõikidele rajoonilehtedele. Aga näe, Tammik on Sirbi ja Vasara siiski märksa aupaklikumalt pilti asetanud, seda ei tohtinud ju pliidi allagi ajada …
Üheksakümnendatel võtab selge ühiskonnakriitiline satiir hüper- ja sürrealismilt ohjad. Rohkem kui ainult ajaleht on kunstnikele läinud korda trükisõna üldiselt ning eriti sellesse topitud miraažid dolce vita’st: ilusatest inimestest, kehahooldusvahenditest, Barbiest, Kenist, seksist ja staaridest. Mall Nukke oli sel alal tõeline tegija. Näitusel näeme teda analüüsimas teleajakirjanduse mütoloogiat, staaride ülendumist antiikse jumala staatusesse. Kuid tõelise puändi moodustavad ikkagi Valeri Vinogradovi satiirilised tšastuškad Toompea poliitvägilaste aadressil. Mart Laar, Lennu-taadu, Arnold, Ingrid ja kompanii laovad lugeja ette riime elu tõsiasjadest ega hoia end tagasi. Ma arvan, et eestlased peaks venelastelt naermist õppima. See aitaks võtta ka ajalehti pehmemalt kui paljalt ideoloogiate märklauda.

Päevalehe rändnäitus
•• Eesti Päevaleht tähistab temaatilise näitustesarjaga saja aasta möödumist Päewalehe asutamisest.
•• Napi paari nädala pärast rändab näitus Pärnusse, sealt Tartusse, Viljandisse, Rakverre ja Narva. Sel rännakul demonstreerib rohkem kui poolsada eesti kunstnikku ajalehe tähtsust (ja ka tähtsusetust) eestlaste elus viimase saja aasta jooksul.
•• See mahukas ülevaade ulatub Ants Laikmaast Mall Nukkeni ja akademismist popkunstini ning on loota, et iga vaataja leiab näituselt endale meelepärase ajalehe. Olgu selleks siis Jakobsoni Sakala, Kingissepa Kommunist või Karotamme Rahva Hääl.
•• Kogu valikuga saab tutvuda aadressil http://www.pressifoto.ee.

Johannes Saar

Artikkel