Galerii

"Kunsti ostmine on ise kunst" SL Õhtuleht 16.04.2005

Uue kunstimuuseumi avamisega on kõneaineks kerkinud eesti kunstipärand. Kunstimuuseumile kuulub 60 000 eesti kunstniku teost, aga arvestatav hulk eesti kunstipärandit on ka erakätes. Üks suuremaid erakogusid on suurärimees Guido Sammelseljal.

Kunstimuuseum loodab sügisel avatavas KUMUs tuua vaatajateni eesti kunsti pärlid läbi aastasadade, erakogusse rännanud pildid jäävad aga huvilistel nägemata. Kollektsionäärid on arvamusel, et kunstimuuseumi laoruumidesse unustatud kunst saaks erakätes uue hingamise, kuid muuseum oma vara ei müü ega vaheta. Erakogujate aasta tippsündmusteks on kevadised ja sügisesed kunstioksjonid, kus erakätes olnud kunst omanikku vahetab.

Vürtsiks kunstioksjonitel
Oksjonite traditsioon on Eestis juba 8aastane. Kunstiringkonnas tekitavad aprilliti toimuvad kunstioksjonid elevust. Millised rariteedid on seekord galeriid välja otsinud? Milline teos müüakse kõrgeima hinnaga? Kui kõrgele tõuseb seekord Konrad Mäe maali hind? Kes kelle pakkumisega üle trumpab? Kas rekord tuleb Haus Galerii või Vaal Galerii oksjonilt? Need on küsimused, millele hakatakse vastust otsima. Sellel kevadel toimuvad oksjonid Haus Galeriis 21. ja Vaal Galeriis 28. aprillil.
Üheks kunstituru niiditõmbajaks on ka ärimees Guido Sammelselg, kes oksjonitele omajagu vürtsi lisab. Tema osalemine on märgiks, et oksjonil läheb põnevaks. Tihti alustab ta oma pakkumisega alles siis, kui teised enda arvates juba lõpetanud on. Kui oksjonil põrkuvad kahe kõva kivi huvid, on oodata tugevat madinat.
«Kunstioksjonid on minu jaoks nii meelelahutus kui võimalus uusi pilte saada, kuid kindlasti on see ka informatsiooniallikas. Oksjonitel saad teada, millega teised tegelevad ja kuhu kunstiturg suunda on võtmas,» ütleb Guido Sammelselg, kes ei pea paljuks ka kunstioksjonil osalemist oma suvekodust Hispaanias, kust ta telefonitsi pakkumisi teeb.
Kunstiostjate seltskond on ajaga väga muutunud. Lisandunud on uusi kundesid, kes alles kobavad turgu, tippteostele rahakott peale ei hakka ja leppida tuleb teisejärguliste kunstnikega. Samas on vanad olijad oma suhtumist muutnud. Nad on valivamad, ostetakse teos, mis juba olemasolevatega haakub ja sellega kollektsiooni väärtust tõstab.

Kunst on riskivaba investeering
Galeristid julgustavad kunsti ostma, sest selline investeering on väikse riskiga. Klassikalise kunsti hinnad ei lange, sest nende pakkumine on piiratud ja nõudlus kasvab. Kolme-nelja aasta eest ostetud tööd on galeristide sõnul oma väärtust kasvatanud 30-50%, on ka töid, mille hinnad on aastatega kahekordistunud.
Kunsti investeerimine on hobiks mitmele ärimehele. Kunsti investeerimine on huvitav ja hariv. Uurides tausta kunstniku, selle konkreetse ajastu või isegi konkreetse pildi kohta, saab teada palju huvitavat. Ja kunst on teema, millest võib rääkida seltskonnas nii kodu- kui välismaal. «Kahtlemata on kunstikollektsioon investeering. Kui hea investeering, sõltub eelkõige kogujast, tema nõustajatest, vaistust, teadmistest ja kogemustest,» väidab Guido Sammelselg, kes on kunsti kogunud juba aastakümneid. Kõik sai alguse Triebeli paarismaalist, mille ta soetas kaheksakümnendate alguses. Ühele ostule järgnes teine, tõuke kunstiostuks andis laste psühholoogist abikaasa Signe. «Mõned aastad hiljem, kui sotsiaalpoliitiline õhkkond vabamaks muutus ja pilte oli kogunenud, taipasin, et kunsti ostmine on muutunud tõsiseks hobiks. Üheksakümnendate teisel poolel, kui toimusid esimesed kunstioksjonid, hakkas kogu tegevus süstematiseeruma ja huvid täpsustuma,» räägib Sammelselg väidetavalt suurima erakogu sünnist.

Nüüdisaegsete kogumise head ja vead
Sammelselgadel on seljataga kunstikogumise erinevad etapid - kogus on töid baltisakslastelt, pallaslastelt (nii õpetajatelt kui õpilastelt) ja nõukogude ajast. Nüüdseks on huviorbiiti tõusnud nüüdisaegsed kunstnikud ja nende looming. Eesti klassikalist kunsti on raske maailmaturule viia, küll on aga meie nüüdiskunst oma tasemelt võrreldav näiteks Põhjamaade omaga. «Kaasaegsetel kunstnikel on piltides arusaadav sõnum, mis teeb nad huvitavaks,» põhjendab Sammelselg oma huvi noorte kunstnike vastu. Tema lemmikuteks on Marko Mäetamm, Kaido Ole ja Alice Kask. Ta ei eita, et nüüdisaegse kunsti kogumine on raskem ja aeganõudvam, kui ta arvata oskas. Uue põlvkonna teostega kursis olemine nõuab pühendumist. Kunsti ostmisel nõustab teda Eero Epner, kes mõned aastad tagasi komeedina kunstiteadlaste hulka kerkis.
Noorte kunstnikega kohtudes puutus Sammelselg kokku ka kunstiloojate telgitagustega. «Mul on kahju vaadata, kuidas talendikad kunstnikud rahapuuduses vaevlevad. Üks võimalus nende toetamiseks on nende kunsti osta,» arvab ta. Noored kunstnikud ei oska oma talenti hinnata, tihti küsivad nad oma teoste eest vähem, kui turg pakuks. «Kunstiakadeemias peaksid olema loengud ka majandusest ja marketingist,» pakub ärimees.
Noorte kunstnike toetuseks asutas Guido Sammelselg kahasse Armin Kõomägiga MTÜ Noor Kunst. See ühing paneb igal aastal välja 50 000kroonise preemia EKA vabade kunstide teaduskonna tudengi tööle. «Töö valib ilma meie osaluseta EKA komisjon,» lükkab Sammelselg kõrvale omapoolse huvi. Samuti üritatakse saata magistrande Veneetsia biennaalile, mis toimub üle aasta.

Kunstimuuseum versus erakogud
Kunstimuuseum on kujundanud arvamuse, et erakätesse läinud kunst on rahva jaoks kadunud. Erakogujad on teisel arvamusel. Parimaks näiteks on Jaan Manitski, kes mõned aastad tagasi avas oma kodukülas Viinistus vanades kalakombinaadi ruumides esimese eragalerii, kus on näha osaliselt tema kunstikogu klassikutest nüüdisaegseteni. Teised erakogujad on väljundina kasutanud kunstnike isikunäitusi, kuhu lahkelt oma töid näitamiseks on antud. Villem Ormissoni 110. sünniaastapäeva puhul korraldatud näitusel olid rohkem kui pooled tööd erakogudest, ainult kunstimuuseumide valikuga oleks näitus ja välja antud raamat oma mastaapsuse kaotanud. Guido Sammelselg loodab, et kunstimuuseumi ja erakogude vastasseis hakkab vajuma minevikku, kunstimuuseumi inimesed nõustavad viimasel ajal erakogujaid ja eragaleriisid hea meelega.
Oma galeriid avada Sammelselgadel plaanis ei ole, kuid oma töid toovad nad rahvale näitamiseks hea meelega. Sel esmaspäeval avati Vaal Galeriis näitus «1965-2005», kus on esindatud selle perioodi kunstiparemik Guido Sammelselja erakogust. Miks on esindatud just see periood? «Olen viimasel kolmel aastal ka nüüdisaegse kunsti ostmisega tegelema hakanud ja tänu oma nõustajale Eero Epnerile endale selle huvitavaks mõelnud. Terve minu kunstikogu poleks Vaal Galeriisse ära mahtunud, nüüdki sai näituse tarvis ka vastasmaja ruumid kohandatud. Nüüdisaegse kunsti kasuks otsustasime koostöös galeriiga. Samuti sai kokku lepitud, et järgmisel aastal võiks proovida uue näitusega, siis klassikalise kunstiga.»
Uues kunstimuuseumi hoones on mõeldud üks korrus ka vahetatavate ekspositsioonide jaoks. Guido Sammelselja arvates oleks väärt mõte, et KUMU võiks kaasata ekspositsioonidesse ka erakogusid. «Maailmapraktika tundub küll selline olema,» lisab ta.
Kas kunagi saab näitusel näha ka Guido Sammelselja enda loomingut? «Ise ma pintslit kätte pole võtnud, küll aga maalib mu seitsmeaastane tütar Eva Linda. Osa tema töödest on väljas ka praegusel näitusel Vaal Galeriis.» Tõenäoliselt on selle pisiku temasse süstinud vanemate kunstikogu, mille keskel ta päevast päeva peab viibima.
Sõjaeelses Eestis oli kuulsaim erakogu Alfred Rõudel. Selle kogu väärtust pole suutnud ületada ükski tänapäeva kunstikollektsionäär. Rõude kollektsioonis oli ligi 8000 tööd, mida ta kogus kokku oma kaasaegsetelt. Kogu sai väärtuslikuks 30 või enamagi aasta pärast. Arenguruumi veel on.

Kolm põhjust, miks kunsti kogumine on kasulik
1 ühiskondlik väärtustamine - vanad pildid tuuakse pööningutelt välja, restaureeritakse, raamitakse ja eksponeeritakse, see rikastab üldist kultuuripilti.
2 uue põlvkonna harimine - lapsed kasvavad üles kunsti keskel ja teadvustavad juba varakult selle ilu ja väärtust, tekivad põlvest põlve pärandatavad kogud.
3 eesti kunsti teadvustamine - selleks, et kunst müüks rahvusvaheliselt, on vaja, et sel oleks kodumaal väljakujunenud turg.
Jelena Tsurkan, RIOS Galerii

Kust saab kunsti osta
Kunstigaleriid
Selgelt kõige kindlam viis hoiduda võltsingutest, samuti saab haritud galeristide käest asjatundlikke soovitusi. Klassikalise kunsti müüjatest on tuntumad Haus, Vaal, Rios, Allee Tallinnas ja E-kunstisalong Tartus.

Oksjonid
Algaja kunstikoguja peaks alustama oksjonitest, sest seal liigub reeglina väärtkunst, piltidele on tehtud taustauuringud ja lisatud ekspertiisiaktid ning pildid on korda tehtud. Oksjone korraldavad loetletud galeriid korra või kaks aastas.

Antiigikauplused
Võimalus saada superteos galeriist või oksjonist odavama hinnaga. Ostmiseks on vaja küllalt suuri teadmisi kunstivallas. Kergesti võib ka petta saada, sest võltsijadki annavad sinna oma töid müüa.

Kunstivahendajad
Ajavad asja ainult tõeliste kunstikogujatega. Kõik põhineb teineteise usaldamisel.

Teose omanikud
Nüüdisaegse kunsti puhul saab teoseid osta otse kunstniku ateljeest. Miinuseks on see, et hoolimata pakutavast oleks sobilik alati midagi ka osta. Vana kunsti puhul on omanikeks kunstnike pärijad ja sõbrad ning eestiaegne kõrgkiht (arstid, teadlased, kunstnikud). Nendeni teed leida on vaevarikas ja tihti jääb see tulemuseta, sest vahendaja või galerii on sinust ette jõudnud.

Soovitused algajale kunstiostjale
Kõigepealt tuleb osta pilt, mis meeldib ja millele rahakott peale hakkab. Ja siis vaadata, mis tunne tekib. Kui kolme pildi ostmisega huvi ei suurene, võib selle hobi kõrvale jätta.
Kunsti investeerimine on odav. 20 000-40 000 krooni eest ei saa kinnisvara, autot ega aktsiaportfelli, küll aga saab juba sellise summa eest ühe kultuuriajalooliselt olulise teose. Selline investeering on väikese riskiga. Klassikute kunsti hinnad ei lange, sest pakkumine on piiratud ja nõudlus aina kasvab.
Kõige usaldusväärsemana tundub õlimaal, aga on kodusid, kuhu sobib palju rohkem filigraanne graafika või ilus akvarell.
Esimes(t)eks töö(de)ks võib valida maastikumaali või lillekompositsiooni. Hiljem aga lisada kogu elavdamiseks figuraalkompositsiooni või portree. Kui aga pildist tüdined, ei pruugi seda veel kohe maha müüa, sest tihti annab teosele uue hingamise asukoha muutus või pildi ümbervormistamine.
Eestis korraldatakse kunstioksjoneid alates 1997. aastast. Suuremad nendest on Haus Galerii ja Vaal Galerii oksjonid, mis toimuvad iga aasta kevadel ja sügisel. Selle aasta kevadoksjonid on Haus Galeriis 21. ja Vaal Galeriis 28. aprillil. Sinna tuleb Eesti klassika alates Mägist ja lõpetades Viiraltiga. Teoste alghinnad algavad 7000-8000 kroonist ja lõpevad Mägi 295 000kroonise õlimaaliga. Teoste lõpphindade kujunemisele aitavad kaasa oksjoni külastajad.

Viis kunstiostja tüüpi
Kunstifriik
Tal on kodus umbes 100 väärtuslikku tööd, ta ei eksponeeri neid seintel, vaid kogub seifi, sahtlisse, mappi. Ta ostab kunsti, teades selle tegelikku väärtust. Oksjonitel käib ise harva, tavaliselt saadab sinna oma esindaja või teeb kirjaliku või telefoni teel pakkumise.

Kunstikollektsionäär
Tal on kodus umbes 30 väärtuslikku kunstiteost. Ta ostab kunsti väga valivalt. Tavaliselt spetsialiseerub mingile alaliigile: kogub kindlat kunstiliiki (graafikat), kunstnikku (Viiralt), teemat (meri, linnavaated) või ajastut (Pallas). Oksjonitel lööb kaasa ainult teda huvitavate piltide korral.

Kunstikoguja
Tal on kodus 7-10 väärtuslikku tööd ja võimalusel riputab ta need üles kodu- või kontoriseintele. Ta otsib kunsti hulgast rariteete: üldtuntud kunstnikele (Mägi) eelistab vähem esinevaid (Ormisson); Lydia Mei akvarelli asemel soetab endale tema õlimaali, Jegorovi talvemaastikule eelistab palju haruldasemat kevadist. Oksjonitel käib ennast harimas, kodus on aga teinud korralikku eeltööd, on enda jaoks kindlaks määranud ülemise hinnapiiri ja tavaliselt jääb oksjonil soovitud pildist ilma.

Kunstihuviline
Tal on kodus mõni üksik töö, kuid see-eest on see kindlasti väga väärtuslik. Ta ostab kunsti, sest teab, et see on moodne investeering. Otsib tööd, mille autor oleks kõigile tuntud ja hind üldteada. Oksjonile tulles teab, et lahkub soovitud pildiga.

Kunstiarmastaja
Tal on just maja valmis saanud või kodus remont tehtud. Ta otsib kunsti, mis sobiks tema interjööriga. Oksjonitele satub väga juhuslikult, ostab mitu odavamat pilti ega paku tavaliselt alghinnast üle.

Külli Värnik

Artikkel