Galerii

"Sammelselg väldib masendavaid pilte" Eesti Ekspress 14.04.2005

Varem vana mööblit ja iidseid münte kollektsioneerinud Guido Sammelselg on asunud koguma kunsti. 22. aprillini võivad soovijad ekspankuri kunstikogu parimate paladega galeriis Vaal ka tutvuda.

Kui suur on teie kunstikollektsioon?
Umbes viissada pilti.

On see Eesti suurim?
Ma ei ole uurinud. Võibolla on see iseloomuomadus, aga see, kellel on suurim, ei paku mulle väga huvi.

Millal ostsite esimese maali?
Paarkümmend aastat tagasi, nii et sellel asjal on natuke juba ajalugu tekkinud Eesti mõistes. Naine ütles ühekorra kodus, et kurat, korjaks pilte, mis me selle vana mööbliga siin ikka ukerdame - võtab hirmus palju ruumi ja läheb kogu aeg katki ka.
Siis me hakkasime vaatama. Millegagi peab ju inimene tegelema, eriti vene ajal, kui töörõõmu eriti ei olnud.

Kes oli esimene kunstnik, kelle teose omandasite?
Professor Triebel, Carl Triebel Düsseldorfi koolkonnast.

Palju maksite?
Ma olen ise ka püüdnud meenutada. Peas nagu kumiseks midagi neljast tuhandest rublast.

Neli tuhat rubla - see oli tol ajal umbes nelikümmend kuupalka?
No neljakümmet ta küll ei olnud. Mina mäletan, et mu Kuusalu sohvoosi juristi palk oli kuskil 300...400 rubla.

Kuidas noorel kunstisõbral taoline summa kõrvale pandud sai?
See raha oli meie peres olemas ja ma mäletan täiesti tõsist diskussiooni, et kas me teeme seda või ei tee. Otsustada aitas hea sõber Jüri Kuuskemaa, kes ütles, et need on head pildid ja sobivad teiega. Kui saate, siis ostke.

On need Triebeli pildid teil siiamaani alles?
Jaa, nad on mul väga käidavas toas üleval iga päev.

Mis on väga käidav tuba?
(Naerab rahulolevalt) Magamistuba näiteks.

Mis on olnud kõige odavam pilt, mille te olete ostnud?
Niimoodi ei saa kunsti peale üldse vaadata! Kui oled midagi väga odavalt ostnud, siis võibolla see polnud üldse hea pilt.

Mis on siis olnud kõige parem kaubategu?
Kui te sinna raha pihta ikka sihite, siis tippude hinnad on tõusnud väga. Laikmaad, Konrad Mägid - sellised nimed on tõusnud kordades.

Kas Eestis on elavaid kunstnikke, kelle tööd võiksid olla väärt miljon krooni?
Kui me vaatame kaasaegseid kunstnikke, siis selliseid nimesid, kelle eest makstaks 50 000  või 100 000  eurot, on kogu maailmas väga vähe. Küll on aga kunstnikke, kelle tööd võiksid minna suurusjärku 10 000-20 000  eurot.

Olete te ostnud kunsti välismaalt?
Minimaalselt. Ütleme, et ma uurin seda asja. Jah, ma küll tassisin Austraaliast ära ühe noore kunstniku Gabrielle Pooli töö - väga efektne, väga ilus neegritüdruk profiilis. Mängitud on värvide kontrasti peale: täiesti valge tausta peal täiesti must nägu nii punase turbaniga, et no ikka annab nii punast turbanit välja mõelda. Seal on, kuidas öelda, arhailisust, siis väga julge värvidemäng ja siis veel väga ilus inimene.

Kui sageli teete impulsiivseid oste ja millal ostate lihtsalt hea investeeringu pärast?
99 protsenti on emotsionaalsed ostud, sest need pildid mulle lihtsalt meeldivad, ja veel parem on, kui pildil on taga mingi lugu, olgu see siis ajaloost, kunstnikust või pildist endast tulenev.

Mis on teie lemmiklugu?
Jah, raske küsimus. Mul on üks väga hea Kõksi pilt, ostsin selle möödunud aastal oksjonilt. Selle pildi nimi oli minu arust "Sigma" ja tema üle võis mõtiskleda nii ja naa. Küllaltki suur pilt ja palju kujundeid oli peal.

Kuhu teil oksjonidel hinnapiir tavaliselt jääma kipub?
Niimoodi on jälle keeruline öelda. Kõik oleneb pildist, oksjonist ja konkurentidest. Kui mul väga pole vaja seda pilti, siis ma annan kiiremini järele.

On teil vahel pärast oksjonit ka veidi paljaksröövitu tunne?
Ei ole olnud seda, et ma oleksin läinud hasarti ja maksnud liiga palju. Vahel on tekkinud küll tunne oksjoni käigus, et nii - nüüd ma olen siin piiri peal.

Kas olete pilte ka müünud?
Praktiliselt ei ole.

Siiski midagi olete?
(Vastumeelselt.) Midagi olen jah, aastat kuus-seitse tagasi sai tehtud niiöelda inventuuri. Mul on olnud see õnn, et ma pole kunagi pidanud müüma raha pärast, aga mõnedest piltidest olen ma lihtsalt üle kasvanud ja need olen ma siis turu peale tagasi pannud.

Kelle tööd need olid?
Oh, ei mäleta.

Enamik teie kunsti seisab hoidlates. Seega üldjuhul te neid ei näe?
No aga mul on fotod ja elektrooniline materjal. Kui mul on tahtmist, saan ma alati nendega töötada.

Mismoodi te töötate pildiga, millest teil on ainult foto?
Äärmiselt lihtsalt ja äärmiselt asjaarmastajalikult - leian mõne raamatu ja vaatan, et ahhaa, siin on hulka reproduktsioone samalt kunstnikult, kõrvutaks neid oma piltidega. Kõrvutad siis ja vaatad ja leiad siis nagu kindlust juurde, et su pildid ongi sellelt kunstnikult ja sellest perioodist.

Olete  avastanud ka mõne võltsingu?
Olen ikka.

Kui sageli seda juhtub?
Mingit statistikat pole loomulikult olemas, aga viimasel ajal on olnud üsna vastik kasvutundents. Möödunud aastal ma jutumärkides tänuga tagastasin erinevatesse poodidesse ja galeriidesse kolm-neli pilti, kus ma olin lihtsalt öelnud, et võtan selle kaasa mõneks ajaks. Vaatan ja kontrollin, et kas selle pildiga saab koos elada.

Lähete poodi sisse ja ütlete, et võtate pildi kaasa?
(Imestusega) No aga inimesed ju tunnevad mind kõik. Loomulikult inimesed usaldavad ja ütlevad, et võta-võta ja vaata-vaata. Nad saavad sellest ju ise ka kasu, sest kui ma pildi tagasi toon ja ütlen, et mul on tekkinud kahtlus, siis nad uurivad asja edasi. Ma olen osa tööd nende jaoks ära teinud täitsa ilma rahata.

Mis on teie kollektsiooni ehe?
Ma arvan, et mitu päris toredat Laikmaad ja kaks väga toredat Konrad Mägit.

On kogu teie kollektsioon kindlustatud või ainult valitud teosed?
Mul on kõik head pildid. Valitud teoseid nagu ei olegi.

Palju selline kindlustus maksab?
Ma ei valda enam seda hinnakirja, aga ütleme nii, et see on mõistlik. See on mõistlik. Kindlasti odavam lõbu kui paljuvarastavate BMWde või Audide kindlustamine.

Mis on teie suurim hirm oma piltidega seoses?
Aeg, niiskus, tingimused. Et pildi materiaalsusega midagi ei juhtuks.

On teil mõni pilt hallitama läinud?
Hallitama ei ole läinud, aga mul on tekkinud teatavad teadmised, et millised on need aluspinnad, millelt võib pilt pudenema hakata.

Milised aluspinnad need on?
No näiteks õli papil. Ja siis on teatud kunstnikud, kelle puhul muuseumiinimesed ütlevad kohe peast, et ta ei teinud oma aluspinda korralikult ja sellega peab ettevaatlik olema. Siis tuleb vaadata ja uurida ja kui kraklee hakkab juba lahti lööma, peab restauraatorite käest abi otsima.

Ja vahel ületavad päästmiskulud ostukulusid?
Jah, tõenäoliselt on seda juhtunud küll.

Palju teil aega läheb kunstiarmastuse peale nädalas?
No on konkreetsed majandusajakirjaniku küsimused! Paar päeva kuus läheb ikka ära, aga kui aega ei ole, siis ei tegele sellega. Need on asjad, mis ei karju käes. Kui on periood, kus sa saad rahulikult tegelda, rohkem lugeda, asjatundjatega suhelda, siis toimetad jälle.

Kas te loete ka oma abikaasat asjatundjaks?
Kindlasti.

Kollektsioon on teil ühine?
Loomulikult.

Kuidas on teie rollijaotus – kas naine on konsultant, tasakaalustav pool või annab hoopis ostuideid?
Mõlemat pidi, aga rohkem vist ikka selline tasakaalustaja. Ütleb, et ärme nüüd üle pusime, mõtleme veel.

Ja vahel ütleb, et oled sa hulluks läinud, et maksid sellise asja eest sellise summa?
Hehehee, ei, seda ta ei ole öelnud. Küll on meil vahel olnud mõttevahetusi – rahulikke mõttevahetusi – suurte piltide osas, sest me lihtsalt ei suuda neid üles panna.
Kaasaegsed kunstnikud teevad sageli väga suuri lõuendeid.

Kui sageli muutub teie kodune pildivalik? Iga nädal?
Ei-ei. Paar korda aastas vahest.

On teil ka sellised maale, mida te oma koju eales üles ei riputaks?
Kaasaegses kunstis esineb töid, mida tõesti võib osta ainult kogu pärast. Töid, mis on küll kunstitaotluslikult selged, aga liiga rõvedad või… ee... masendavad.
Neid olen ma püüdnud vältida, nagu ma olen püüdnud vältida ka portreid ja lillemaale.

On teil kunagi olnud tunne, et müüks kõik maha ja ostaks asemele ühe Van Goghi või Picasso?
Ikka jääks väheks, ikka jääks väheks. Tippklassi maale hinnaga 10-20 miljonit dollarit - seda ei kannaks Eestis tänasel päeval vist keegi välja.

Krister Kivi

Artikkel