Galerii

"Noori kunstnikke toetades on võimatu eksida" Postimees 21.04.2005

Erakogujad Guido Sammelselg ja Armin Kõomägi asutasid noorte kunstnike stipendiumi ning toetavad õppereise. Postimees uuris, mis ajendab ärimehi toetama noort kunsti, mille tulevikku ei julge ennustada ükski asjatundja.

Alates sellest kevadest antakse igal aastal ühele Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tudengile 50 000-kroonine preemia, iga kahe aasta tagant saadetakse kõik vabade kunstide osakonna paarkümmend magistranti Veneetsia biennaalile. Nii stipendiumi kui õppereisi rahastamise pakkusid omaalgatuslikult välja kaks erakogujat – Armin Kõomägi ja Guido Sammelselg. EKA õppejõud Marko Mäetamm ja Kaido Ole tahtsid teada ettevõtmise põhjuseid ja võimalikke tagajärgi.

Eero Epner: Viimasel aastal on mitmed vanema kunstiga seotud sündmused ületanud ajakirjanduse uudiskünnise (eelkõige oksjonitulemused ja hinnarekordid) ning ka laiem erakogujate ring on oma huvi suunanud eelkõige vanema kunsti poole. See, et ka nüüdisaegsele ja päris noorele kunstile on tekkinud toetus, on silmatorkav.

Guido Sammelselg: Kui inimene on andekas, saab korralikku haridust ja välja on kujunemas oma suhtumine, mida ta soovib väljendada, siis on isegi teatud kohustus teda toetada.
Minu meelest ei ole põhimõttelist vahet vanema ja noorema kunsti vahel, mina huvitun neist mõlemast ja see, et ühiskonnas valitseb teatud põlgus uuema kunsti vastu, näitab ikkagi ühiskonna noorust ja rumalust. Siinset huvipuudust tuleb tasapisi murdma hakata, teisalt soovime omakorda stimuleerida noorte autorite tööd ja tekitada teadlikult ühiskonnas head intriigi – tehke ka!

Armin Kõomägi: Kui ma oma tuttavaid-sõpru vaatan, hakkab sageli kahju, olen nagu üksik friik, kes käib näitustel ja tunneb huvi. Ühiskonna areng tundub olevat praegu sinna seisma jäänud, kus kunsti peetakse mõnele üksikule grupile (kogujad, kriitikud jt) kuuluvaks. Minu meelest on see jama.
Stipendium võiks anda noortele kunstnikele toetust, et jah, neid on vaja. Kunstil ei tohiks ju ühiskonnas olla vaid meelelahutaja roll. Kunst on miski, mis tõmbab inimesed liisingumaailmast välja.

Guido Sammelselg: Võib-olla pole see päris hea võrdlus, aga lavaka tudengite lavastused ja tulekud teatrisse on saanud endale praeguseks legendi staatuse, aga noore kunsti näitused on täiesti varju jäänud.

Eero Epner: Lavaka tudengid saavad näiteks Panso preemia, mille saajate nimed suuremad päevalehed ära trükivad. Milline oleks selle stipendiumi sümboolne kapital?

Marko Mäetamm: Oleksime väga õnnelikud, kui säärane prestiiž auhinnale osaks saaks, aga siin oleneb palju ka valikukomisjonist. Tuleb teha õigeid valikuid.

Guido Sammelselg: Mina oleksin palju enesekindlam ja ütleksin, et noore kunsti hindamisel on võimatu eksida. On valida heade ja väga heade kandidaatide vahel.

Eero Epner: Oli ju toetusvõimalusi veelgi: näituste pakkumine, ekskursioonid vms. Stipendium kui säärane on just väga märgilise tähendusega.

Guido Sammelselg: See, et magistrantuuris õppijad suurele rahvusvahelisele üritusele viia ja rahalist stipendiumi mitte maksta, oli Ole ja Mäetamme superidee.
Olen selles maailmas küll veel võõras, seetõttu oli mulle šokeeriv teada, et kunstiakadeemia ei suuda säärast võimalust kas või osaliselt pakkuda. Ses mõttes täiendavad eraisikud riiklikku kooliprogrammi.

Kaido Ole: Igapäevane koolielu vaevleb liiga tihti palju argisemates küsimustes. Tegeleme pigem sellega, mitu sentimeetrit on kahe maaliva tudengi vahel, et küünarnukid kokku ei käiks.

Marko Mäetamm: Kummaline paradoks on omakorda see, et tudengi jaoks ei ole tegelikult niivõrd oluline ruumipuudumise likvideerimine, vaid just maailmas käimine ja kunsti nägemine, vahetu kogemine. Praegu nad ei oska aga säärast võimalust isegi nõuda.

Eero Epner: Tudengi poolt vaadates võrdles Marko Mäetamm tekkivat olukorda lahinguväljaga: arvatakse, et kellelegi ei lähe toimuv korda, aga näe – nüüd sai minu kõrvalt keegi tabamuse.

Marko Mäetamm: Ma arvan, et inimene saab preemia kaudu paremini teadlikuks enda motiveeritusest. Ka teiste sisemised kaalud hakkavad tööle, mõte peaks liikuma hakkama ja aimdus koolivälisest olukorrast nendeni jõudma.
Stipendiumisaaja peaks omakorda mõistma, et iseenesest ei garanteeri see midagi, tööd peab endiselt väga palju tegema.

Guido Sammelselg: Tunnustuse kaudu võiks tudeng ühtlasi teada saada välisest huvist tema loomingu vastu.

Kaido Ole: Palju räägitakse kunstihariduses ka mänedžmendist ja muust seesugusest, sest ei ole võimalik vältida kunsti ja majanduse kohtumist. Kui mitte muud, siis hinna pead sa oma töödele ütlema, varem või hiljem.
Ses mõttes on preemia tudengi nö esimene kohtumine rahaga, mida on nii oodatud kui ka kardetud ja mida mõni jääbki põdema.

Guido Sammelselg: Mind viib preemia omakorda vahetult kokku kunstnike ja arvajatega, ma õpin ise juurde.
See ei puuduta vaid mind, kunsti populariseerimine laiemas auditooriumis on vajalik, selleta on tobe oodata, et huvi iseenesest kasvab.

Armin Kõomägi: Mina isiklikult huvitun kunstist, aga ometi tunnen sageli, kuidas kriitikas peetakse mind lolliks või vaadatakse viltu kui väikekodanlasele.
Sageli arvavad inimesed, et nüüdisaegne kunst irvitab nende üle, mõnitab neid. Seetõttu eelistatakse lilli, naudingut. Puudub nüüdisaegse kunsti lugemise kood, seda keelt ei ole õpetatud.

Eero Epner

Artikkel