Galerii

"Juhtkiri: Kultuur ja kapital" Postimees 21.04.2005

Kultuurile raha annetamine peab tõusma au sisse.

Kaunid kunstid tõusevad ajalehtede huviorbiiti tavaliselt vaid ühel puhul – kui asi on rahas. Näiteks selles, et kunstnikud või korraldajad on raha kusagil arutult ära laristanud. Või vastupidi, kui mõnel maailma suuroksjonil müüakse mõni kunstiteos kümnete miljonite dollarite eest.
Sel aastal tuleb kevad pisut teisiti ja rahajutt kannab ka positiivset märki. Vähemasti Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide üliõpilastele. Esmalt pälvib üks neist oma tööde eest 50 000-kroonise stipendiumi. Järgmiseks sõidavad kõik magistrandid kunsti olümpiamängudele, Veneetsia biennaalile. Mõlema algatuse taga on kaks Eesti ärimeest, Armin Kõomägi ja Guido Sammelselg. Mõlemad teod peaksid kestma jupp maad kauem kui ühe kevade.
Mis ajendab ärimehi kultuuri toetama, pealegi veel (väga) noort kunsti, mille tuleviku asjus ei julge isegi parimad asjatundjad seisukohta võtta?
Põhjuseid on kindlasti kümneid, ent Sammelselg ja Kõomägi rõhutavad ennekõike isiklikku huvi ja naudingut: võimalust kunstimaailmale lähemale jõuda, kohtuda uute inimestega, midagi õppida. Just neidsamu väärtusi, banaalselt üteldes andmise rõõmu kinnitab ka maailma metseenluse kogemus. Ärihuvid või riskikapitalisti mõtteviis, lootus, et just täna toetatud noorkunstnikust saab kunagi Picasso või Van Gogh, on metseenide huvide seas hämmastavalt teisejärgulised.
Eesti annetamise traditsioon on äärmiselt õhuke, mis pole riigi noorust arvestades sugugi ebatavaline. Oht tulevikule peitub pigem meie mõtteviisis. Nimelt kinnitavad vestlused Eesti firmajuhtidega, et meie kunstnikkond ei väärtusta annetamist: leitakse, et inimene teeb seda selleks, et oma rahaga uhkustada; et toetus oli ikka liiga väike...
Seda tüüpi halvustavast suhtumisest vabanemine on esimene samm, mis loob pinnase Eesti kultuurile oma toetajate kasvamiseks. Vastasel juhul jääb meil ilmselt tulevikuski ainult õhata üle lahe Helsingi poole, kus erakapitalil tuginevad fondid eraldasid 2004. aastal kultuurile 21,7 miljonit eurot – summa on viimase viie aastaga kahekordistunud ja vaid 0,7 miljoni võrra väiksem kui kunstidele eraldatav riigitoetus!
Kui aga asjatundjaile näib, et profaanidest kapitalistid toetavad mõnd väheolulist või kehva kultuurinähtust, tasub meenutada, et hetkel maailmas kõige kallimateks hinnatud impressionistide maalide avastamise au (ning sellest praeguseks kasvanud varandus) ei kuulu Pariisi galeristidele, vaid Ameerika ärimeestele.