Galerii

"Abstraktse kunsti paradoksid Urmo Rausi moodi" Postimees 10.08.2005

On tuntud keemiaprofessorite nali: «Kohe teeme katse. Näete, et midagi näha ei ole ja miks, seda näete kohe». Urmo Rausi näitusel pole samuti esmapilgul midagi näha – vaid sirgeldused ja mingid laialivalguvad vormid. Heal juhul võib nende põhjal teha Rorshcachi testi, kus tuleb tindiplekkide vaatlemisel käivitada assotsiatsiooniahel.

Maastik sombuse ilmaga
On kurdetud, et kontseptuaalne kunst käivitub vaatajale ainult tänu teose kõrval olevale A4 formaadis selgitusele. Kuid nii on ka abstraktse kunstiga: kui me ei tea midagi kunstnikust, tema inspiratsiooniallikatest ja tehnikast, siis need teosed ei kõneta meid, vähemalt sel moel, kuidas kunstnik on plaaninud kommunikatsiooniahelat vallandada.
Rausi näituse taustaks on tema 1991. aastal ERKI tudengina läbitud praktika Rõuges, kus ta pidi maalima Lõuna-Eesti loodust. Nüüd, käies Kanepi ja Otepää kandis, tuli talle kõik meelde, kogu see maastiku «piiritlematu tasapinnalisus», «anatoomiline intiimsus» ja «feminiinsus».
Lisaks kunstiajalooline taust sellest, kui palju on eesti maalikunstnikke võlunud Lõuna-Eesti maastikud. Tõepoolest, mida pakukski põhjapoolne lame maastik koos sombuse ilmaga. Ega asjata maalinud ka prantsuse impressionistid ikka lõuna pool, kus maastik vaheldusrikkam ja päike kõrgemal.

Palju rauda
Niisiis oleme saanud võtme kunstniku abstraktsete vormide päritolu lahtimuukimiseks. Tausttekstist saab ka iga võhik teada tema erilise maalitehnika kohta. Nimelt kasutab ta Pariisist ostetud lõuendit, mille ta avastas ühest kangapoest.
Maaliseeria on värvitud punase ja musta raudoksiidiga lõuendi tagumisele küljele, mis imbuvad läbi lõuendi graafiliste kujunditena. Sellist tehnikat pole küll siinmail nähtud. Rausil on lõuendi ja värviga väga intiimne suhe, kohati on tunne, et lõuend kui materjal avaldab talle liigset survet, ehk võiks proovida pehmemat tasapinda?
Samas on ta jõudu proovinud veelgi raskema materjaliga ja on kahju, et tema Tartu Jaani kiriku vitraažidest asja ei saanud – liig radikaalne oli see idee.
Siiski ei käivitunud Rausi seekordne maaliseeria minu jaoks täies mahus. Kujundid, mis imbusid lõuendi nähtavale poolele, on väheütlevad ja neid on raske tuletada reaalsest looduselamusest.
Piet Mondrian jõudis oma puudeseeriaga kuidagi loogilisemalt abstraktse maalini. Rausi puhul on ilmselt jäänud vahele etapp ERKI ajast kuni praeguseni.

Näitus
Urmo Raus «Lõuna-Eesti anatoomia»
Vaal galeriis kuni 16. augustini

Ants Juske, kunstikriitik


Artikkel