Galerii

"Muuseum tõi avalikkuse ette Jakobsonist tehtud pildi" Sakala 17.08.2005

«Päevalehe» vastutav väljaandja Aavo Kokk avas reedel Viljandi Linnagaleriis näituse «Ajaleht eesti kunstis», mida saab seal vaadata 27. augustini.

Aavo Kokk, miks tõite selle näituse Viljandisse?
Viljandi on tähtis kultuurilinn. Tallinnas, Tartus ja Pärnus on see juba üleval olnud. Nüüd on Viljandi kord ning Viljandi Linnagalerii on sellisteks väljapanekuteks väga hea koht. Siit viime näituse Rakverre ja Narva ning sealt läheb ta Tallinna tagasi.
Näitus algas Oskar Hoffmanni Tallinnas Mikkeli muuseumis asuvast tööst «Ajalehte lugemas». Ilmnes, et Hoffmann on sama motiivi ja allkirja kasutanud 1896. aastal maalitud töös, mis seisab Viinistus Jaan Manitski kogus. Seda Viljandis näebki. See kuulus töö näitab, et juba enam kui sada aastat tagasi oli eestlane kõva lehelugeja.
Galerii Vaal üks omanikke on Aimar Jugaste, kellel on ajakirjandusharidus. Pakkusin talle näituse korraldamise mõtet. Jugaste küll algul kahtles, kas selle teemaga seonduvaid töid nõnda palju leidub, aga näete: kõik seinad said täis. Nii mõnigi kunstnik joonistas pildi või teise juurde. Näiteks see tänavu valminud õlimaal, mille autor on seni veel laiemalt tundmatu mees Agur Kruusing. Tema joonistatud suur pilt ilusast naisest ütleb, et ajalehega saab varjata oma tõelist nägu.

Kust te kõik need ajakirjandusega seotud tööd leidsite?
Näituse pani kokku galerii Vaal. Sealt pärineb ka Jaan Elkeni suuremõõduline maal. Viljandis on enamik töid siiski Tartu muuseumidest. Ja tunnistagem: need kõik on huvitavad.
Vaadake seda suurt Enn Põldroosi õlimaali «Sõna» 1969. aastast! See on maalitud pallaslikus vaimus, kuid samal ajal rahuldab tollase sotsialistliku realismi nõudeid. Efraim Allsalu «Lehelugeja» pärineb varasemast ajast ja sellel on teine stiil.
Jaan Toomik on teinud «Venna portree» 1982. aastal, taustaks on ta valinud tollase «Noorte Hääle». Mõni praegune veel laialdaselt tundmatu autor võib olla paarikümne aasta pärast niisama kuulus, kui seda on praegu Jaan Toomik.
Valdur Ohaka «Natüürmort» 1975. aastast näitab, et ajalehel on vahel informatsiooni kandmise kõrval mõni asisem funktsioon.

Millal «Päevaleht» oma 100. aastapäeva tähistab?
«Päewalehe» asutamise paberid esitas tollasele tsaarivalitsusele Jaan Jürine. Naljakas, et ka praegu töötab toimetuses sama nimega mees.
1905. aasta oli tegelikult raske aeg, just oli seljataha jäänud verre uputatud revolutsioon. Luba saadi igapäevase lehe väljaandmiseks. Sõna «Päewaleht» on niisiis otsetõlge vene keelest. Selle väljaande otsene järglane oli hilisem «Noorte Hääl», seal töötas nõukogude ajal päris häid, Eestis endale nime teinud ajakirjanikke.
Näitus «Ajaleht eesti kunstis» juhatabki sisse «Päevalehe» sajanda aastapäeva tähistamise. Hiljem, detsembris, korraldame mingi sõbraliku kogunemise.

Kas võtate Viljandi Muuseumist pärineva Jakobsoni portree Rakverre kaasa?
Arvan küll. See on ikkagi Ants Laikmaa 1910. aastal tehtud pastell ühest Eesti kuulsamast mehest, kes pani aluse regulaarselt ilmuvale poliitilisele ajalehele. Seda tööd maksab mujalgi tutvustada.
Praeguse «Päevalehe» töötaja Johannes Saar on selle maali juurde lisanud huvitava teksti: «Eesti mõõtkavas on Jakobson võrreldav suurusjärguga, mille omandas keegi Uljanov ajal, mil üks kuuendik planeedist kuulutati Lenini-nimeliseks. Meil on siiski põhjust Jakobsonile rohkem tänulikud olla kui venelastel Leninile.»
Saarel on üldse vaimukad tekstid.

Miks te ei toonud «Sakala» toimetusest näitusele Carl Robert Jakobsoni pronksbüsti, mille autor on Edgar Viies?
Niisugune oli kuraatorite otsus. Arvan, et väljapanek oleks muidu läinud liiga kirjuks, kui see oleks olnud kunstiteostega üle kuhjatud.

Helgi Kaldma

Artikkel