Galerii

"Urmo Rausi elementaaranatoomia" Sirp 19.08.2005

Rausi mitmetasandilistes töödes on näha niihästi ekspressiivseid abstraktsionistlikke avaldusi kui ka aistingulisi asju. 
Urmo Rausi näitus “Lõuna-Eesti anatoomia” Vaala galeriis 2. – 16. VIII.

Urmo Raus on kunstnik, kes teeb graafikatehnikas maale, maali ideid valab klaasi, klaasilt peegeldavad ideed tagasi maali. Tema kunstilooming on jätkuv protsess nagu aegruumi sepik, mille üks kannikas võib olla varastes üliõpilasaastates, teine kannikas tuleb ahjust välja kolde kustudes. Iga maal on viil samast sepikust. Sepikuviil on lihtsustatud metafoor, mida õigustavad kunstniku lihtsus, küps koloriit, tööde agana-kiudjas tekstuur ning eneseksjäämine kunstis ja elus. Detailirikkas igapäeva-konkreetsuses pakub sobivamat võrdlust aed, milles väljendub alati maastik ja aedniku töö, ent mis ei kordu kunagi. 
Urmo Raus keerab raamile kinnitatud lõuendi näoga seina poole ning katab tagantpoolt jänesenahaliimiga, mis seda veelgi pingutab. Tagaküljele kraabib ta metallteravikuga joonise, nagu põllumees, kes kobestab mulla. Nõnda töödeldud pinda kastab ta ohtralt punase või musta raudoksiidi lahusega. See voolab ateljees ojadena ning valgub läbi lõhutud liimikihi ja linakiudude. Lõuendi näoküljele ilmub kujund, tõmmis niihästi selle graafilises kui ka ligunemise mõistes. Soovi korral võib maali taas näoga seina poole pöörata, kuivanud liimi sisse kraabitud joonist tihendada ja täiendada ning sama või teist tooni värviga üle valada.
Urmo Rausi enda sõnul koges ta sellist käsi värvimullas kunstitegemist Pariisis koolis käies, kus pildi tegemine ei alanud värvituubide valimisest, vaid usinast uhmerdamisest. Noorkunstnike tööde valmimise spartalikud olud mõjutavad ka kunstikeelt spartalikult lakoonilises suunas. Spartalikkuse ja abstraktsionismi loogiliseks lüliks on Platon, kes imetles esimest ja oli vaimseks isaks teisele. Näiteks selline lihtne võte Urmo Rausi varases loomingus nagu graafikalehe või maalilõuendi kulutamine auklikuks. Materjal heidab varju pildi taha seinale. Vari, mis on nähtav läbi samade aukude, lisab pildile ühe kujundikihi. Sealt tuli idee kasutada topeltklaasi Tartu Jaani kiriku vitraažakendel, kus üks klaas teisele oma varju joonistas, lisades veel ühe, valguse poolt üldistatud vormikihi.
Urmo Raus tunnistab, et vitraaž tõi tema algselt vabalt hõljuva kompositsiooniga maalidesse geomeetrilised algvormid ning arhitektuurse sümmeetria. Igal kujundil on legend, mis jääb tavaliselt ainult kunstniku enda teada.  Üks maal 2003. aastast kujutab kahte ringi, ühel pluss- ja teisel miinusmärk. Nagu füüsikaõpiku illustratsioon, mis portreteerib elementaarosakesi positroni ja elektroni. Seda assotsiatsiooni tugevdavad teised maalid, mis meenutavad magneti jõujoonte näitlikustamist rauapuruga paberil. Selline abstraktsionism on üllatav, sest numbrite, kirjatähtede ja muude trükis levinud märkide kasutamine kunstis on pigem kollaaž või kalligraafia. Märgid + ja – on omaette võetuna abstraktsed kujundid. Samas on neil rikkalik sümbolväärtus, mida riiulitäis raamatuid lõpuni seletada ei suuda. Autor kinkis selle töö sünnitusmajale, kus ta viibis oma tütre ilmaletuleku juures. Haiglas sai ta aimu, kuivõrd tihedalt võivad ühes protsessis põimuda ilmaletulek ja lahkumine, sünni ja surma elementaarolekud.

Looduslik keha lõuendilinal
Urmo Rausi inspireerib II maailmasõja järgne kunst, mida kandsid psühhoanalüütilised ja eksistentsialistlikud otsingud. Selle suuna markantsed esindajad olid Jackson Pollock ja Henri Michaux, kes mõlemad väljusid kunsti vormi ja sisu probleemidest ning keskendusid kunsti loomise protsessile. Loominguline akt nagu ka suguline akt ja surm toimuvad argiteadvusest väljudes, läbi unustuse. Esimene lõpeb katarsise, teine orgasmi, kolmas igavikuga. Pollockit inspireeris navaho indiaanlaste liivapuistemaalide šamanism, Michaux’d kirjanduslike käsikirjade mustand-kalligraafia. Pollock ei maalinud mäge ega Michaux kirjeldanud. Mõlemad lõid objekte, mis ei kujuta asju, vaid on ise asjad vaatamiseks. Sündinud automatistlikus protsessis, millele sarnasest stiihilisest protsessist on sündinud ka mägi ja teised loodusobjektid. See on viimane, mille kohta küsida, mida see tähendab, sest selline objekt on iseenda tähendus. Nagu nominalistlikus elementaarmõtlemises loomariigi tasandil, kus objekt ja tähendus on lahutamatud. Sellist objekti ei saa vaadelda kui kunstniku idee projektsiooni lõuendile ega ekspositsioonipinnale konserveeritud väljavõtet looja mõttemaailmast. See on sama ajalik, konkreetsest vaatlushetkest ja -kohast sõltuv objekt nagu mägi. Üks puru viilul, mis lõigatakse aegruumi kosmilisest sepikust vaatlusaktiga. Elementaarsel tasandil on iga kunstiteos selline puru. Kõik kokkulepitud ja kehtestatud teooriad ja tõlgendused on lisatud.
Urmo Rausi 11 tööd Vaala galeriis kannavad pealkirja “Lõuna-Eesti anatoomia”. Tööde algmaterjalid on linakiud ja põllupunane värvimuld, Lõuna-Eesti kultuurmaastiku komponendid. Kuppelmaastik on nimetatud anatoomiaks, sest see on erootiliselt kummis ja lohkus. Künkapõld on samastatav maa-ema ürgüsaga, kuhu põllumees külvab seemne. Vagude ajamine lõuendi tagaküljele, põllu kündmine ja naise viljastamine pakuvad ühteviisi pimedat loomisnaudingut, sest vilja ei ole enne näha kui pärast protsessi lõppemist. Rõõm viljast läheb jagamisele teistega.
Urmo Rausi mitmetasandilistes töödes on näha niihästi ekspressiivseid abstraktsionistlikke avaldusi kui ka aistingulisi asju, millel on nimi. Linakiudusid, lihaskiudusid, taimestikku, karvastikku, limanahkade võlvkäike, põlluvagusid linnulennult, tselluloosivabriku seinaraua roostet. Lõuendi tagaküljele kantud värvi ebaühtlase imbumise tõttu läbi liimi- ja kiukihtide saavutavad maalid silmaga tajutava, peaaegu klaasi läbipaistvusega materjalisügavuse. Nagu renessansi ruumiperspektiiv matkis seinatagust maastikuvaadet, muutes maali aknaks kunstimaailma, nii võimaldab ka Urmo Rausi maalide materjaliperspektiiv näha neis akent tema kunstimaailma (vaatamata ta enda taotlusele sulatada oma tööd kokku ümbritsevate pindadega). See on abstraktsionism, nagu seletas Kazimir Malevitš: maailm, mille moodustavad plahvatava musta ruudu, kosmose elementaarlätte killud. Rausi kujundiallikas ei plahvata, vaid immitseb pilti. Must ruut on iga tema maali taga, väljaspool kahtlust. Kui te ei usu, keerake maalide pahupooled ette. Te saate 11 musta ruudu galerii.

Andri Ksenofontov