Galerii

"Rain Tamm imetleb Rwanda lapsi" Postimees 2.09.2005

Investeerimispankur Rain Tamme hobiks on fotograafia. Tema viies isiknäitus pealkirjaga «Üksi ja kahekesi» kujutab Rwanda lapsi.
«Rwanda lastega suheldes imetlesin, kuidas nad tragöödiast üle on saanud ja sellest nii vabalt räägivad. Õnnetustest me ei pääse, just seetõttu võiks õnnest rohkem rõõmu tunda,» tunnistab Tamm.

Miks te üldse pilte teete?
Foto on minu jaoks oma mõtete väljendamise vahend ja samas ka lihtsalt enda ümber ilu loomise vahend.
Foto on hea vahend meeleolu edasiandmiseks. Veel paremini sobib selleks muusika, ka luule. Kui oleksin musikaalsem, tegeleksin võib-olla heliloominguga. Olen moodsa klassikalise muusika austaja.

Teie viimane näitus on sündinud reisilt Rwandasse. Olete ennegi võtnud ette reise eksootilistesse riikidesse – miks te oma elu raskemaks teete?
Imelik, aga seda on minult küsitud ka neis reisisihtkohtades. Olen käinud ka tavapärastes turismipiirkondades, aga seiklemissoov on minus lapsepõlvest saati sees olnud ning kolmanda maailma riigid on meie kultuurikontekstist nii erinevad – see avardab silmapiiri.
Ma ei võta reise Ladina-Ameerikasse või Kagu-Aasiasse kui puhkust, pigem kui vaheldust, võimalust saada uusi kogemusi. Noored inimesed peaksid kindlasti üritama reisida mõnda kolmanda maailma riiki. See paneks nii mõnegi asja peale teisiti mõtlema.
Olen alati imetlenud, kuidas kesistes oludes elavad inimesed suudavad elust rohkem rõõmu tunda kui meie siin. Rwandas toimus 1994. aastal massiline genotsiid, aga lapsed, kellega seal suhtlesin, olid õnnelikud.

Seda on näha ka näitusest «Üksi ja kahekesi», Aafrika lapsi pildistatakse tavapäraselt palju melanhoolsemas võtmes.
Rwanda lastega suheldes imetlesin, kuidas nad tragöödiast üle on saanud ja sellest nii vabalt räägivad. Õnnetustest me ei pääse, just seetõttu võiks õnnest rohkem rõõmu tunda.
Rwandas nägin, et see inimarengu mõttes riskantne kant areneb tegelikult väga jõudsalt, asjad lähevad õiges suunas.

Viimase näituse fotodel olete Aafrika laste taustaks monteerinud Eesti looduse. Kas soovite Eesti rahvast šokeerida?
Portreefoto puhul on kaks võimalust – pildistada inimest tema naturaalses keskkonnas või stuudios. Viimase puhul tulevad emotsioonid ja näoilmed isegi rohkem esile.
Need pildid on ka justkui stuudiofotod. Eesti maastik loob Aafrika lastega kontrasti, mis töötab pildi kasuks. Põnev on niimoodi eksperimenteerida, paigutada inimene teise keskkonda ja vaadata, mis juhtub.
Teiseks annab see pildile konfliktsust, mõnel juhul on ju selgelt näha, et valguse langemise nurk portreteeritaval ja taustal oleval maastikul on erinev.
Kindlasti ei ole see võte mõeldud näpuviibutusena Eesti demograafilise olukorra suunas. Samas ei taha ma ühtegi tõlgendust maha laita. Erinevad tõlgendustasandid ainult rikastavad pilti.

Mida arvate harrastusfotograafia ja fotokunsti levikust Eestis?
Ma ei tahaks mingit jäika seisukohta võtta, aga muidugi mulle meeldiks, kui Eestis oleks fotonäitusi rohkem.
Kuna foto on lihtsalt kättesaadav, puudub selle ümber oreool, mis ümbritseb näiteks maalikunsti. Suhtumine, et foto ei ole kunst, on ikka üsna levinud.
Pean fotot maalikunstiga võrdväärseks väljendusvahendiks ja naudin fotot rohkem kui mitmeid muid kunstiliike. Vahendid, mille abil ennast väljendatakse, peavad tehnika arenguga koos käima. Selles mõttes võiks fotot ja videot Eesti kunstis rohkem olla.

Näitus
Rain Tamm «Üksi ja kahekesi»
Galeriis Vaal 3. septembrini.

Ellu Maar

Artikkel