Galerii

"Jaan Toomiku jõud ei näi raugevat" Postimees 8.10.2005

Eesti esikunstniku näitusele minnes ei tea kunagi, mis ees ootab – aktsioon, video või midagi ekstreemset. Seekord võis avamiselt tagasi minna rahuliku südamega: Toomik on suve veetnud maalides. Äsja naasis ta koos teiste eesti kunstnikega Pekingist, kus osales kuuldavasti «ökoloogilistele valupunktidele viitava maaliga».
Vaala näituse ülakorruse maalid viitavad samale temaatikale. Maalidel on linnud, kes moodustavad noodirea, kuigi noodivihikut pole. See-eest katab nende paiknemist taevaruumis Rainer Jancise taustmuusika. Tulemus nõuab lausa meditatiivset süvenemist. Kahju, et seda kogemust ei saa kinnises ruumis erilise valgusega. Kuid loodan, et Toomik arendab koos muusikuga ideed edasi.
Vaala alumisel korrusel on Toomiku uued maalid. Kuigi ta on lõpetanud ERKI maali eriala, olen avaldanud skepsist tema maali juurde naasmise suhtes. Samas annan aru, et Toomiku puhul pole iial põhjust rakendada nn «maalilise maali» kriteeriume. Siin on suur annus ekspressiivsust, räiget värvikäsitlust ja samavõrd ka eemaletõukavat motiivistikku androgüünsusest enesepilastuseni. Mis siis nüüd? Koloriidis on Toomik napim kui kunagi.
«Lamav figuur» on pea mustvalge fotonegatiiv, samuti «Koos olek» ja «Nimeta». Kuid igas neist on väike värvilaik kui kontrapunkt. Kogu see võttestik teenib maalide ängistavat alatooni. Eriti kehtib see «Nimeta» kohta, mis meenutab negatiivpildis religioosset «Pieta»-stseeni.
Mingis metafüüsilises keskkonnas istub seltskond «Koos olekus», keskel Toomiku irooniline autoportree. Omaette seisab «Istuv figuur», kus kunstnik keskendus kehadeformatsioonidele, pea ja nägu haihtuvad kuhugi. Usun, et Toomik on palju inspiratsiooni saanud Francis Baconist.
Ei tea veel, millega läheb Toomik kunstiajalukku – kas video- või maalikunstnikuna. Vaala näitus annab võimaluse ka viimaseks variandiks.

Näitus
Jaan Toomiku kaheksa uut maali
Vaal-galeriis kuni 21. oktoobrini

Ants Juske

Artikkel