Galerii

"Jakobson, Rahva Hääl ja vobla on tagasi Tallinnas" Eesti Päevaleht 17.10.2005

 Miks te loete ajalehti? Harjumusest? Uudistejanust? Ajaviiteks? Kas pole juba ammu võimalik kõige kiiremat ja uuemat informatsiooni kätte saada teistest kanalitest, kui eile trükki saadetud paberipatakast? Miks püsib ajaleht ühe vanima massiteabevahendina vapralt televisiooni ja interneti kõrval?

Ühtset vastust sellele polegi. Olgem ausad, inimene on harjumuste ori ja sageli kuulub nende ”orjuste“ hulka ka lehelugemine. Kas hommikuse kohvitassi kõrval, ühistranspordis aega parajaks tehes, nädalavahetusel pargis aega veetes või kiiruga enne järgmistele töökohustustele rutates liftis, koridoris või kes teab kus. Seda ikka oma uudishimu rahuldamiseks. Ajaleht on üks kindel tala meie muidu kaootilises elus.

Pealegi on ajalehte lugeval inimesel olnud aegade jooksul ikka haritlase aura. Meile elementaarsena tunduv kirjaoskus on ajaloo hämaruses olnud eelkõige intelligendi eesõigus. Mõjub ju kuidagi sümpaatselt, kui keegi bussipeatuse ootepaviljonis sihvkade krõbistamise asemel värske ajalehe välja võtab ja seda süvenenult silmitseb. Olgugi et pühalikkuse oreool on aja jooksul kadunud, on alles jäänud usk kirjasõna absoluuti: ”ajalehes kirjutati”, ”see oli must-valgel kirjas”. Sellistes väidetes ei saa ju kahelda! Rääkides meedia usaldusväärsusest, arutledes üldse millegi tõese olemasolu tõenäosuses, kajastab jutuks olev näitus aktuaalseid teemasid. 
Wiiralt ja linnavurled

Kui kõik need tähendusväljad üles maalida, saabki kokku näituse ”Ajaleht eesti kunstis”. Pärast rännakuid Eesti suuremates ja väiksemates paikades on ringiga Tallinna tagasi jõudnud näitus, millega Eesti Päevaleht andis mäletatavasti avalöögi oma saja aasta juubeli tähistamisele. Seega üritab näitus tabada kahte kärbest korraga – teemanäitus annab ülevaate eesti kunstist saja aasta jooksul, kajastades seda kronoloogiliselt ja kunstiajaloo stiilinäidetele tuginedes.

Sellesse rongkäiku on mahtunud kõik meie vanema ja uuema eesti elu tegelased: kultuurilevitajad Carl Robert Jakobson, Ants Laikmaa, Eduard Wiiralt kõrvuti kultuuritarbijatest poliitikute, pööbli ja linnavurledega. Kõige laiemas mõttes näeb siin Rahva Häält. Kuid mitte alati pole paberhäälekandjal kanda vaid sõnumitooja roll. Samal ajal on tegemist kasuliku materjaliga, mida vajaduse korral kuivatatud kala ümber keerata või uue tapeedi alla liimida. Haritlaste eesmärk on ikka olnud kirjasõna massidesse viimine.

Ringreisi lõpetav viimane näitus on seekord üles seatud Adamson-Ericu muuseumisse Tallinna vanalinna südames ning nagu lubatud, lisab teemale omapoolsed variatsioonid. Tallinna näitusel on lisaks ülesseatud taiestele veel üks kena detail: Eesti Päevalehe endise kunstitoimetaja Johannes Saare kirjutatud seinatekstid. Vaadake, lugege ja nautige!

Karen Jagodin

Artikkel