Galerii
"Näitus julgetele: mida üldse uskuda, kui õpikudki valetavad?" Eesti Päevaleht 3.11.2005Filmist “Blairi nõiaprojekt” inspireeritud maalinäituselt õhkub surma lõhna.
Rahu on petlik. Meid ümbritseb mets, kus elutsevad salapärased ja ohtlikud olendid. Aastaid on peetud kinni vaikivast kokkuleppest: senikaua kui meie ei tungi metsa, lasevad olevused meil omatahtsi elada. Kuid laantest kostab ähvardavaid oigeid ja urinaid – meie poole on teel midagi pahatahtlikku.
Nii sobib sisse juhatada õudusfilmi, aga ka noore maalikunstniku Maarit Murka näitust Vaal-galeriis. Lühikese aja jooksul näitustel silma paistnud Murka kuulub koos Tõnis Saadojaga eesti fotorealistide uude põlvkonda. Kaks aastat tagasi astusid nad esile ühise dokumentalistliku projektiga “Eesti poiss. Eesti tüdruk”. Murka praegune ja esimene suurem isikunäitus Vaalas saab osaks tema magistriprojektist Helsingi kunstiakadeemias.
Murka on galeriikeskkonda tundmatuseni muutnud. Pimendatud ruumi on toodud kidurad puud, maad katab paks kiht kuivanud ja pruuniks tõmbunud puulehti, kust tõuseb kopituse ja kõdu lõhna – “surma lõhna”, nagu kommenteerivad dramaatilisema meelega galeriikülastajad. Galerii ühes seinas jookseb kõikuv videopilt, puude taga seintel on kaks maali, millele ligipääsemiseks peab võsa vahelt õiget teed otsima. Kõlaritest kostavad tõlgendamatud, hirmutekitavad häälitsused (kunstniku enda töödeldud hääl). Filmisõpradele toob galerii atmosfäär hoobilt meelde kultusfilmi “Blairi nõiaprojekt”. Filmist, mida kunstnik on oma sõnul vähemalt seitse korda vaadanud, ongi näitus algselt inspireeritud.
Film lõuendil
Enne “Blairi nõiaprojekti” linastumist kuulutati meedias, et filmi peaosalised on “kadunud, oletatavasti surnud.” Hoolimata kiiresti ja üldiselt levinud järeldusest, et väited ülesvõtete ehtsuse kohta oli levitajate osav reklaamitrikk, leidub siiani filmi tõelises päritolus kahtlejaid. Ja neid võib mõista.
Kuid kas Hollywood suudab mängida veelgi suuremat mängu? Kui suurel määral tegelikult meie niinimetatud “teadmistega” manipuleeritakse?
Suureformaadilistele õlimaalidele on jäädvustatud kaadreid filmidest, mida popkultuuriga kursis olijal pole raske ära tunda: “Küla”, jaapani õudukate ameerika versioonid ja James Wani vähem tuntud psühholoogiline õudusflm “Saag”. Lisaks sŠanrimääratlusele ühendab filme see, et endast suuremate jõudude meelevallas filmitegelased ei tea, mis nendega toimub, ning nendest targem pole ka filmi vaataja. Ning kui teadmine kõige lõpuks saabub, ei pruugi see olla lohutav ega vabastav. Tõde võib olla täiesti “ebaaus” nagu jaapani õudusfilmides, kus needus tabab süütuid ja asjassepuutumatuid inimesi.
Filmis “Ring” arvab peategelane, et aitab õnnetu tüdruku hingel rahu leida, kuid vallandab hoopis kurja vaimu kogu võimsuse. Halloween on möödas, hingedeaeg kestab. Otsige tõde, kui julgete!
Ave Randviir
Artikkel
|
