Galerii

"Andrus Joonas räägib 21. sajandi muinaslugu" Eesti Päevaleht 23.11.2005

Kunstnik Andrus Joonas riputas Vaala galeriisse üles ligi 50 maali aastatest 2002–2005. 
Andrus Joonas avas Vaala galeriis oma järjekordse Aledoia-näituse seintele laotud maale seletava ringkäiguga.
Talle meeldib oma töödest rääkida ja kindlasti on see ainult teretulnud vahelduseks kidakeelsetele kunstnikele, kelle “kunst kõneleb iseenda eest”. Kahtlustan, et kunstnikust ja kuraatorist Joonasel poleks tegelikult midagi ka kunstiteadlase ameti vastu.
Joonas on kindlasti üks jõulisemalt müstilis-romantilist kunstnikumüüti ellu viivaid noorema põlvkonna kunstnikke. Tema elu ja loomingut kirjab personaalne mütoloogia, kuhu kuuluvad valgustuslikud inspiratsioonihetked, pöördelised otsused, depressioonihoos põletatud teosed ja nägemustena saadud pildid. Ei saa salata, et kogu selles esituses on karismaatilisust ja veenvust, nii et kriitikudki võivad Joonase suu külge rippuma jääda ja lasta end tema juhtimisel kättpidi ringi talutada. 
Joonas sai tuntuks autobiograafilise sümbolkuju, kollase huntmehe maalija ja kehastajana ning Pärnu–Tõstamaa maantee kaheksandal kilomeetril hiiglaslikke maale eksponeerides. Tema üheksa aastat kestnud suvise maanteekunsti traditsioon katkes kaks aastat tagasi, kui vandaalid viimasest taiesest tüki välja lõid.
Joonase kõige tugevam ja väljapaistvam omadus on see, et ta pole kunagi püüdlikult teinud kunsti “nii nagu peab”. Muidugi on seda kerge väheste käeliste oskuste kraesse kanda. Kuigi Andrusel on sahtlis Eesti kunstiakadeemia kolledzŠi Academia Grata lõpudiplom, ei saa seda fakti üle tähtsustada – esiteks oli Joonas kooli lõpetamise ajaks juba valmis kunstnik ja pealekauba õpetas ta Gratas ise neidsamu erialasid, mida õppiski.
Kui mul turgatas pähe, et Joonase-suguse autsaideri näitusest oleks põnev lugeda mõnelt kriitikust autsaiderilt, kes tema isikust ja mütoloogilisest pagasist suurt ei teaks, matsin mõtte sealsamas maha, kuna kujutasin liiga elavalt ette Andrus Joonasest kirjutatud bakalaureusetööst mahakribitud juttu. Lõputut jura ümber termini art brut (väljaspool ametlikku kultuuri loodud kunst), mille kaudu Joonast loomulikult on võimalik defineerida. Joonas pole ise üritanud end kuhugi kunstileksikoni pressida ja kahjuks on üsna mõttetu ka tema tegevust millegi alla ponnistada.
Mis asi on näiteks see enigmaatiline Aledoia, mis kerkis esmakordselt areenile viis aastat tagasi Raatuse galerii lillenäitusel ja millega on tähistatud juba sadu maale? Peale selle, et tegemist on ilusa nimega, mis kõlbaks kas või tütrele nimeks panna? Joonas on öelnud, et Aledoia on seisund, igatsus ja tema otsingute lõpp-punkt. Peab tunnistama, et Joonasel on tõesti silmanähtav ihalus mingit laadi lõpplahenduse järele, mida positiivses stsenaariumis võiks nimetada kirgastumiseks ja nirvaanaks, kuid negatiivses seostada surma ja apokalüpsisega.

Hea energiaga Joonas
Juba Joonase esimestel näitustel ringelnud maalist “Kunstnik tapab koletise” alates on tema piltidel tihti olnud jälgitav lineaarne alguse ja lõpuga narratiiv. Nüüd avatud Vaala galerii näitusele on ta esitanud mitu jutustavat maaliseeriat ning seinalt saab lugeda muinasjuttu 21. sajandi armastusloost, mille lõpus “Tuli Suur Vihm Ja Pesi Kõik Ära”.
Elu teeb oma korrektiivid ja mõnikord peab mööndusi tegema ka Teine-olemises. Näiteks 2002. aasta möödus Joonasel üsna intensiivse institutsionaliseerimise tähe all, tema Aledoia 55 ehk “Punase maja”, mida samuti eksponeeriti esmakordselt Vaala galeriis, ostis oma kogusse Eesti kunstimuuseum ning Riias Eesti suursaatkonnas avati tema isikunäitus, kus paratamatult sissekodeeritud paradoksaalsusega reklaamiti Joonast kui ametlikule kunstile vastuseisjat. Sellel aastal kandideeris Joonas Konrad Mäe maalipreemiale. On varemgi kandideerinud, võitnud küll veel mitte. Küll on teda pärjanud Pärnu linn. Seejuures Joonas ise ennast pärnakaks ei pea, vaid rõhutab, et ta on Pärnu maakonnast.
Paar tundi peale näituse avamist eelmisel teisipäeval kohtun Kanuti Gildis tantsuetendusel juhuslikult kunagise Raatuse galerii perenaise Ann Mikiveriga. Meenutame heldimusega viis aastat tagasi Raatuses toimunud kõige esimest Aledoia näitust. “Ma mäletan, kuidas Sobolev mulle esimest korda Joonast tutvustas,” räägib Mikiver. “Ma ei tea, mis selles Joonases on, aga ta kohe on sellise hea energiaga.”

Andrus Joonas
Aledoia “Abstraktne” Aledoia
•• 15.11.–30.11.2005
•• Vaal Galerii
•• Andrus Joonas võib olla mees metsast, aga ta on 21. sajandi mees metsast, kes perifeersest elukohast ja kunstnikupositsioonist hoolimata tunneb end sootsiumi osana ja kelle personaalsetes kommentaarides on üldistuse jõudu. Andrus Joonase CV-d ei ole võimalik selle artikli kõrval esitada, kuna aastal 2000 loobus kunstnik oma curriculum vitae’st.

Ave Randviir

Artikkel