Galerii

"Noor kunstnik Mara Koppel loob vikerkaari" Eesti Päevaleht 25.01.2006

Maalikunstnik Mara Koppel kasutab oma töödes lihtsaid, ent mõjusaid kujundeid.
Noore maalikunstniku Mara Koppeli näitus “Kahestatud” Vaala galeriis koosneb, nagu nimigi vihjab, kahest osast: galerii ülemisel korrusel on seeria portreid, alumisel korrusel saab näha suuremõõtmelisi maale, mis kiikavad kuhugi kaugusse – silmapiiri taha.
Kuulasin hiljuti Kate Bushi viimast kauaoodatud plaati. Ühe parema loo puhul, mis kannab lihtsat nime “Sunset” (“Päikeseloojang”), tabasin end küsimast: kui kerge on luua 21. sajandil laulu millestki nii igavesest ja kunstikontekstis isegi banaalsest, nagu päikeseloojangu värvid – ja sealjuures ikka veel muljetest ja kogemustest küllastunud inimestele korda minna? Kuidas suhtuda maalijasse, kes otsib, millesse uskuda ja manipuleerib oma vaimset retke illustreerides lõuendil perspektiivi ja horisondiga? Kas igaveseid teemasid on võimalik väljendada väga lihtsalt, nii et lõpptulemus ei olegi eriti paha ja piinlik? Tuleb välja, et on küll. 

Miks on inimesed erinevad?
Mara Koppeli portreedesari on kokku pandud eluaegse vaatluse tulemusena. Ükski maalile tee leidnud modell ei pärine Eestist – need erinevate rassitunnustega näod on pärit võõrastelt maadelt või vilksatanud mööda globaalsete kiirteede ristumispunktides – lennujaamades. Pooled kujutatutest on mehed, pooled naised, kuigi see ei pruugi kohe välja paista. Kunstnik ise naerab, et ta maalib millegipärast alati “kesksoolisi” inimesi, võib-olla on põhjuseks see, et ta eelistab portreteerida tugeva karakteriga naisi. Kunstnikku vaevab küsimus, kuidas jõuavad inimesed paratamatute ühiste eluetappide, embrüoks olemise ja luukereks saamise vahepeal väliselt ja sisemiselt nii erinevaks muutuda.
Koppel ei näe vaeva oma mõttemaailma varjamise ega asjatu mõistatuslikkusega. Ta kasutab lihtsaid, kuid mõjusaid kujundeid. Neitsi Maarja ja Jeesuslapsega ikooni kujutav maal kannab pealkirja “Lahendus”.
“Kõik probleemid tulevad sellest, et inimesed ei usu mitte millessegi,” teab kunstnik. “Sellest lähevad inimesed katki. Kui oled oma jumala leidnud, lähevad asjad korda.” Tema suurte piltide läbivaks teemaks on liikumine,
silmapiiri püüdmine.

Mara Koppel on hooliv inimene
August Künnapu, kunstnik
Tunnen Marat juba keskkooli ajast, kui me ühes klassis õppisime. Ta on tore inimene ja hea kunstnik. Mulle meeldib tema hoolivus. Näiteks oma näituse avamise teated saatis ta laiali meili teel, posti teel ja veel SMS-idena, et kõik inimesed ikka kutse kätte saaksid.
Näitus on väga terviklik ja harmooniline ning kooskõlas tema sisemusega.
Mara on väga hea värvimeelega. Minu lemmikmaal näituselt on “Väsinud müstik”, mida mõned peavad Jeremy Ironsi portreeks. Mara valmistus näituseks mitu kuud kella neljast päeval neljani öösel, aga ta töödes on siiski kunstile vajalikku kergust.

Ave Randviir

Artikkel