Galerii

"Noor maal ja realismi kraadiklass" Eesti Päevaleht 14.02.2006

Tallinna galeriides on avatud kolm näitust noortelt maalijatelt, kellest üks on hakanud ka skulptuure tegema.
Üks kunstiteadlaseks olemise kaasnähtusi on inimeste arupärimised: mis jama see siis ikka on, mida tänapäeval inimestele kunsti pähe kaela määritakse? Igaüks võib ju selliseid käkke teha ja üleüldse, kas nooremad kunstnikud “päriselt” maalida ka oskavad? Olen siis tavaliselt püüdnud olukorda selgitada umbes nõnda, et kunstnikuks olemine ei tähenda niivõrd käsitööoskusi, kuivõrd mõtteviisi ja maailmanägemist ning et üks tänapäeval kunstnikuks olemise rõõme on väljendusvahendite valiku suurus, mille hulgast pole kuhugi kadunud ka klassikaline maal. Ent teisalt: kuigi hea kunstniku jaoks pole obligatoorne maalida nagu Leonardo da Vinci, peaks valikute tegemisel oma võimetest endale siiski aru andma. Näiteks on täiesti võimalik, et Rait Rosina sees, kellel on praegu galeriis Vaal näitus, peitub hea kunstnik, vähemalt üks eeldus selleks on täidetud – ta näib maailmakorra üle mõtisklevat üle “harju keskmise”. Kuid selleks, et oma mõtteid monumentaalse mastaabiga tahvelmaalil vaatajani tuua, jääb käelisi oskusi kahjuks napiks. 

Nihkes sinitaevas
Merike Estna näitab taas üht oma head külge. Kuigi ta sai kunstiakadeemiast maalibakalaureuse alles eelmisel aastal ja õpib praegu magistriõppes, on ta jõudnud juba meeldejäävalt esitleda vaimukaid kollaaže, kineetilisi objekte ja muidugi maale. KU galerii näitus, mis kannab paradoksaalset ja isegi ootamatult raevukat pealkirja “Vihka ennast rõõmuga”, on terviklik, läbimõeldud komplekt suuri hüperrealismi sugemetega maale, kuhu näib olevat kukkunud ka tilgake maagilist realismi. Esimeses ruumis on maalide fooniks tume, salapärane mets, tagumises ruumis praegusel aastaajal vaadates lausa valusalt kirgas südasuvesinine taevas. Nagu näituse nimi, nii on ka maalid ja omakorda nende mõtlemapanevad pealkirjad veidi rahutukstegevalt nihestatud. Helge sinitaeva taustal on koera paljastatud kihvad alasti inimkehale ohtlikult lähedal ja kunstnik on iseennast maalinud mingis vanaema öösärgis, millega vaevatud hingedel oleks paslik öösiti kalmistul konnata. Metsapiltidel hiilitakse jällegi selja taga. Kui enese vihkamisel on nii head ja mõjusad tagajärjed, siis peaks seda vist tõesti rõõmuga edasi tegema.

Tardunud tantsija
August Künnapu maalib palju ega varja seda. Alles hiljuti rippusid tema tööd Kuku klubi seintel, möödunud nädalal kohtusin nendega Apollo raamatukohvikus. Mulle tundub, et Künnapu puhul kehtib vanarahvatarkus “harjutamine teeb meistriks”, igatahes iga järgmine kord, kui ma tema maale kusagil kohtan, tunduvad need järjest sümpaatsemad. Artdepoos on ta maalide kõrval esmakordselt välja pannud skulptuure. Kujud galeriis on identsed maalidega – näiteks on seinal pilt lapilisest kassist, kes vaatab peeglisse, ja sealsamas põrandal seisab kassikuju päris peegli ees. Tekib küsimus: kas maal on tehtud skulptuuri järgi või skulptuur maali järgi? Ja üleüldse, miks on kõik August Künnapu maalide tegelased isegi tegutsemishoos (lennukeid lennutamas, tantsimas, võidu jooksmas) nii kummaliselt tardunud? On nad inimesed või äkki hoopis kipskujud?

Ave Randviir

Artikkel