Galerii

"Toores seks ilma piilurluseta Vaalas" Postimees 4.05.2006

Äsja Vaalas avatud noore kunsti näituse pealkiri on «Sex». Esimene küsimus, mis mul tekib, on – kas kuraator Andres Lõo pandud näituse nimi on äärmiselt pretensioonikas või siis vastupidi, pretensioonitu. Vahepealset varianti siin olla ei saa!
Kedagi ei üllata, et seks müüb. Seksi abil müüakse hiigeltiraažides naiste- ja selts-konnaajakirju, uskumatult sisutuid onaneerimisajakirju, seksiõpikuid, eneseabibrošüüre ja kõikvõimalikke pseudovidinaid.
Rõhutakse meie kõigi eeldatavale ebatervele huvile: kes kellega, kus, kuidas, kui kaua, kui tihti ja salasoovile seksispordis kaaskodanikele silmad ette anda. Katsugu mõni meist väita, et mind ei huvita, mida naabrimees teki all (või peal) teeb, statistika ja läbimüük tõestavad vastupidist.

Täielikult avalik
Miks siis mitte ebapopulaarse kunsti müümiseks seksist abi otsida? Näituse avakõnes rääkis Andres Lõo, et see on radikaalne näitus, mille kaudu püütakse ühiskondlikku diskussiooni arendada ja et kunstihoone pole selliseks väljaastumiseks valmis.
Kunstihoone mehkeldavat alles vägivalla ja propagandaga, samal ajal kui radikaalid Vaalas rahvale seksi näitavad.
No mida kuradit! Lollimat juttu pole ma ammu kuulnud, mõtlesin esmalt. 60ndad ja seksrevolutsioon peaks nagu ammu möödas olema keda see üllatab?
Tegelikult on nii, et raske öelda, kas see näitus üllatas. Aga Andres Lõo ja tema kaasatud kunstnikud «rääkisid» seksist sellise eluterve nihestatusega, mis siinmaal üsna harukordne.
Kõik oli absoluutselt avalik. Aus. Kliiniliselt täpne. Ei mingit nurga tagant piilumist, ei mingit punastamist. Kõik rääkisid asjast, kohati nii tõsiselt, et see muutus naljakaks, äraspidiseks iseenda paroodiaks.
Galerii rõdul on arhitekt Veronika Valgu ehitatud hiigelsuur seksodroom. Ei proovinud objekti funktsionaalselt kasutada, aga lihtsalt lebolana oli see ülifunktsionalistlik suveräänsetest vedrudest hiigelase tõepoolest ülimugav ning rahvas võttis selle ka kohe omaks.
Seksodroomi ääres on geenitehnoloog Jaan-Olle Andresoo ja moekunstnik Reet Ausi ühisjoonis, mis ilusti ära seletab, kuidas suguakt käib ja mis sel ajal toimub.

Skeem pole kirglik
«Näitamaks akti mõttetust,» ütles kuraator Andres Lõo seda tööd kommenteerides. Skeemid on tõesti viimased asjad, millega kirgi kütta.
Tantsijana tuntud Katrin Essensoni ehitatud pornokaraokeboksist on kõik kohalviibijad vaimustuses ning elevuses. Kiwa proovib häbelikult isegi kaasa häälitseda. Pornokaraoke on tore asi. Kujutan ette, et meistrivõistlused pornokaraokes võiks tõeliselt lõbus seltskondlik mäng olla.
Põhimõtteliselt saaks seal ju mängu edasi arendada ja kasutada ka looma- või piinamisvideoid ning võistlejal oleks ülesanne häälitseda näiteks nagu erekteerunud eesel. Rollimäng nii et vähe pole! Isegi lavaka sisseastumiskatsetel pidada lihtsamad ülesanded olema.
Huvitavaid ja äraspidiseid töid oli näitusel välja pandud kuhjaga. Minu eriline lemmik oli veel Rene Reinumäe «Virve». Aga selleks et Virvega tutvuda, peate paraku ise näitusele minema.
Ja nüüd, tähelepanu tibid: seal näitusel saate peale kõige muu teada, kuidas kaotada seksides 1000 kilokalorit.

Näitus
«Sex»
Noorte kunstnike näitus
Kureerib Andres Lõo
Vaal galeriis
Avatud kuni 20. maini

-------------------------------------------------------------

2 küsimust

Kas tegemist on provokatsiooniga ja katsega ärgitada diskussiooni?
Andres Lõo, Näituse «Sex» kuraator:
Esimesena tuleks selle näituse puhul mainida seda, et tegemist on järjenäitusega. «Sex» on Vaal galerii toetatava iga-aastase näituseseeria avalöök.
Eesmärk on sedapuhku leida ja toetada uusi talente. Kunsti ei defineeri galeriiseinad ega oksjonid.
Ma loodan, et see näitus tekitab diskussiooni ka väljaspool kunstigaleriid.

Osalejad on üsna tavatud: näitlejad, režissöörid, moekunstnik, arhitekt, koreograaf ja isegi üks geenitehnoloog. Millest selline valik?
Kutsusin osalema lihtsalt neid, kelle heades ideedes ja loovas mõtlemises ma kindel olin. Idee on tähtsam kui meedium, mida kasutatakse.
Näituse kestel on samas ka diskussioonid kunstnike ja kuraatorite vahel.

Anu Aaremäe

Artikkel