Galerii

"Pehme värk" Areen 11.05.2006

"Sex" on Andres Lõo kureeritud enam kui paarikümne noore kunstniku ühisnäitus Vaala galeriis. Selline ettevõtmine, mille deviisiks, nagu saab lugeda pressiteatest – "Tõuse, Eesti kunsti renomee" (ma oleksin siinkohal ja mujalgi tekstis kirjutanud "Eesti" kunsti ees küll väikese algustähega, aga mine sa kuraatori ambitsioone tea!) –, võiks tekitada suuri ootusi, kui ei teaks varasemaid noorte kunstnike iseseisvusmanifestatsioone ning sellele järgnenud haledat sulandumist üldisesse konformistlikku kunstipilti. Ja kuigi Lõo esitab oma tekstis ridamisi retoorilisi küsimusi – "Kas Eest kunst on seksikas? Kas Eesti noor kunst on seksikas? Milles see seksikus väljendub?" jne –, andes vaatajale mõista, et neile kõigile küsimustele saab vastuse näituselt, jääb viimane paratamatult nõutuks, sest seksi on sel näitusel puudutatud küll vaid kaude ning vastust neile küsimustele pole võimalik leida. Aga ega kunstis polegi millelegi ühest vastust.

Tänapäeval, mil on kombeks ütelda, et "porn is a norm", tuleb meie noorte kunstnike tavatult hillitsetud lähenemine etteantud teemale näitusele isegi kasuks, sest seksi tühipaljast ja üleekspluateeritud eksponeerimisest on enamik vähegi elukogenud vaatajaid ammuilma tüdinenud. Kunstnikke, kes on valmis kõikvõimalike seksuaalsete orientatsioonide ja pürgimuste turuniššide nõudlust täitma, on ilmas nendetagi palju. Rääkimata elu enda poolt pakutavatest võimalustest. Kuid mida eksponeerivad meie noored kunstnikud?
Nii suure hulga kunstnike kokku viimine ühise näituse nimetuse alla sünnitab paratamatult ebaühtlust ja seetõttu ei maksaks näitusel kohatavat eklektilisust isegi pahaks panna – oleme noored ja teeme koos! Sellise koostegemise kõige markantsemaks näiteks võiks olla "via open air / heli on seksikam kui kujund", mille autorite – Birgit Kullo, Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Krista Mölder, Lauri Sepp, Merit Miländer, Ann Lilp – hulk ehmataks isegi ühistöödega tuntuks saanud Nõukogude Eesti algusaegade kunstnikkonda. Kahjuks ei ole töös osalenud autorite arv vastavuses esitatava töö kvaliteediga.

Seksi teemale lähemale jõudes tuleks nimetada Reet Ausi ja Jaan-Olle Anderssoo "Seksi". Seda tööd võiks ehk pidada romantilise seksuaalakti dekonstruktsiooniks, ent sisuliselt on see Mastersi ja Johnsoni eksprementaalselt uuritud seksuaalerutuvuse erinevate platoode kriipseldus seinale ja samas kuulatav ükskõikse häälega esitatav audiovariant. Siia võiks lisada vaid, et nimetatud uurimus viidi läbi aastakümneid tagasi, ja vaevalt see kellelegi enam mingiks avastuseks saab olla. Aga noorte inimeste seks ei taha dekonstruktsiooni! Näituse huvitavamate ja intrigeerivamate tööde hulka kuuluvad kahtlemata Taavi Eelmaa ja Marianne Kõrveri "Püha perekond. Fundamentaalne üldplaan", milles tuharalihaste tõmblust saatev sepahaamrite heli ning videoprojektsioonile langev valgusti vari loovad kokku päris vaimuka väljundi. Samasse ritta tuleks panna ka Rene Reinumäe "Virve" – seelikut sarnaselt meeste pükstele avava ning tsinkkaussi urineeriva naise miniskulptuur.
Tatjana Muravskaja "Gourmet" oleks aga väärt juba omaette kunstiajaloolist lähenemist: auster, eriti pooleldi avatud auster, on olnud varasemas kunstis sensuaalsust ja seksuaalsust tähistav kujund; Muravskaja on selle vaat et lõhki tõmmanud. Seksi kui palju! Aga eks see kõik ole individuaalse vaatamise küsimus, mis ei sõltu ühte või teise põlvkonda kuulumisest, vaid arusaamadest.

Teet Veispak

Artikkel