Galerii

"Jalutuskäik tallinna galeriides: hüsteeria, seks ja selektiivne mälu" Sirp 26.05.2006

 Marge Monko näitus “Uurimusi kodanlusest” Hobusepeas 17. – 22. V; Jane Suviste ja Piibe Piirma “Editeeritud mälu” Tallinna Linnagaleriis kuni 28. V ja noortenäitus “Sex“ Vaalas 2. – 20. V.

Hobusepeas, Vaalas ja Linnagaleriis oli korraga väljas kolm näitust, mida tumeda traagelniidina ühendab Freudi-härra vari: psühhiaatria, sugutung ja alateadvus valgusid noorte kunstnike tööde kaudu vaataja jalge ette.
Fotomagistrant Marge Monko “Uurimusi kodanlusest” Hobusepeas on koos Reimo Võsa-Tangsooga tehtud paarisnäituse esimene pool. Monko võtab keskseks figuuriks, kelle ümber ta oma loo üles ehitab, XIX sajandi lõpu naise. Loomulikult hüsteerilise naise, kelleta ei ole olemas ei historitsismi, juugendit ega sürrealismi, kes oli noortele psühhoanalüütikutele piiramatuks uurimis- ja katsetamistandriks ja kes on ajastu conditio sine qua non. Viimaste aastakümnete uurimusi on väidetud (nt Juliet Mitchell), et hüsteeria eranditult naistel nii massiliselt diagnoositud hälbena on konstruktsioon ja üldistavad teooriad ei päde. Ja nüüd on see koht, kus Monko teeb näitusel imepärase soorituse ja ületab potentsiaalse lõksu, mis sunniks teda kõiki fotosid lavastades ja näitusele lisamaterjali korjates palli ühte väravasse mängima. Ta ületab patriarhaalse rõhumise ja feminiinse kannatuse vastanduse ja laiendab oma uurimisala sujuvalt mitmesse suunda. Teda inspireerivad rohkete konnotatsioonidega mõisted nagu kodanlus (“Tableaux” I – III), psühhiaatria, Freud, kolme töö teooria (“Töö”), hüpnotiseerimine (“Hüpnoos”), Salpeterie’ hüsteerikute hospidal, muuseum, naine jne.
Monko analüüsib neid kujundeid, asetades need sageli fotodel kohakuti üksteisest läbi paistma, lisab dokumentaalsete ja lavastatud fotode sekka slaidiprogrammi ja psühhiaatriaalastest monograafiatest suurendatud diagramme, tehes näitusekomplekti ruumiliseks nii ideelisel, tehnilisel kui ajalisel teljel. Joonistuvad välja haarded, kuhu vahele jääb Monko näidatav: krambihoogude asenditest kaasaegse tantsuni (Charcot’ klassifitseeritud krambiasendeid esitab tantsija Krõõt Juurak), lavastamata interjöörifotost modelliga kunstfotoni, XIX –  XXI sajandini, faktitäpsest teadusajaloost vahendeid vabalt tõlgendava camp’ini. Eeldan, et lähiajal avaneb võimalus seda näitust põhjalikumalt ja pikemas mahus analüüsida.
Jane Suviste ja Piibe Piirma “Editeeritud mälu” Linnagaleriis koosneb kahest interaktiivsest videoinstallatsioonist, milles kunstnikud jutustavad autobiograafilisi lugusid, mis pärit autorite lapsepõlvest. Vaatajast saab potentsiaalne psühhoanalüütik, kellele avaneb nii tekst kui pilt, ja kui veab, on tal ka tööriistad, millega mälust selekteeritud info sidusasse vormi panna. Piibe Piirma “Johannese manitsused” on ainus kristliku teksti oma sisuna kasutav töö, mis meenub mulle eesti uuemast kunstist. Töid, mis viitavad kristlusele kui kultuuritekstile või -süsteemile, on palju, aga selgelt vahendamata n-ö toorestele tsitaatidele üles ehitatud motiive mitte. Piirma võtab jumalakartliku hoidjatädi poolt mällu söövitatud apokalüptilised Johannese kirjad, segased ja raskesti tõlgendatavad tekstid nii lapsele kui kaasaegse kiire ja kergesti seeditava infovooga harjunud inimesele, ja komponeerib teksti paralleeliks video, mis on samuti sümbolistlik, metafoorne, fragmentaarne ja mõistukõneline. Väga hämar lugu, mille aju on meie jaoks kokku keetnud.
Jane Suviste esitab vaatajale mälupilte lasteaiast ja kodust, mõttekäigud on hüplikud ja olenevad sellest, millist punkti vaataja põrandale joonistatud hiigelsuures ajus parajasti stimuleerib. Mõlemad installatsioonid jätavad kuidagi saatusliku mulje, tähtsaks muutub, mida me mäletame, isiksus oleneb jällegi sellest, mis teda väiksena mõjutas. Kausaalsuse lumepalli on võimalik veeretada kuni riigi ja rahvuse ja rahvaste saatuseni välja. Professionaalne pluss on, et mõlemad teosed püsisid tõepoolest vaatajaga interaktiivses kontaktis.
Vaalas lõppes eelmisel nädalal rühmanäitus “Sex”. – No mida?! Samal ajal kui telekas on iga viimanegi film “romantiliselt seksikas põnevussari”, uus mobiiltelefonimudel samuti eelkõige seksikas (aga muidu täiesti düsfunktsionaalne) jne, ajab Andres Lõo kokku suure kamba artiste ja teeb näituse seksist. Halloo! Kas see käik nüüd natukene allapoole vööd ei ole? – Näitusel aga selgub, et tõepoolest ei ole.
Seks või seksuaalsus on kõigis töödes kaasnev väärtus, see ei ole kunstnike objekt, vaid pigem taust, millele nad on oma teose projitseerinud. Kõik autorid on mõistnud, et ei ole mõtet kujutada või kritiseerida nii fundamentaalset koodi ja süsteemi selle enda vahendite abil. Või millised on üldse seksi representatiivsed vahendid? Aju? Üldine valmisolek mõnuks kuni surmani? – Pole õrna aimugi!
Samuti on autorid kasutanud näituse pealkirja mitmeid tõlgendusvõimalusi: sugu ja identiteet, erootika, kogemus või mälupilt, rahuldus, füüsilise erutuse anatoomiline kulg, meelte tundlikkus ja ületatud piinlikkusetunne.
Mulle kangastub lisaks eesti noore kunsti näitamise ja renomee parandamise soovile veel üks põhjus sellise näituse initsieerimiseks: teame, kui väga armastavad kunstnikud ennast või modelle videos, performance’is jne alasti kiskuda, genitaalidega riigisümboolika taustal vibutada ja üleüldse nii surma kui sugutungiga liialdada. Ja just see on see kuvand, mis reavaatajale teravalt silma torkab. Seega, palun väga, nüüd on terve näitus, mis pakub välja valehäbita teema, millega nagunii kõik tegelevad. Palun-palun, tehke nüüd! Aga kunstnikud võtavad oma kunstilise kujundi, millega “seksisust” avada, hoopis mujalt. Selline ratsukäik tõestab järeldust: kaasaegse kunsti ja kunstniku pidev füüsiline alastikiskumine oma publiku ees ei ole seotud mitte seksuaalse taotluse, vaid sageli pigem puhastamise või liigse eemaldamise mõttega, kuivõrd, nagu näeme, kui kunstnikud tõepoolest osutavad seksile, kasutavad nad selleks hoopis teisi meetodeid ja tehnikaid. Seega, hilisõhtused reklaamid telekast, mis penetreerivad infantiilse naishääle saatel mängufilmi vahele, on pigem naeruväärsed kui erootilised – nagu Katrin Essensoni helindatud karaokeprogramm.
Kunstnikud ega kuraator siiski lõplikku retsepti ei anna, milline on universaalsem vaste näituse pealkirjale. Ja tegemist on ju eelkõige osalemiseks, mitte analüüsimiseks mõeldud valdkonnaga, nagu kolleeg just targasti meenutas.

Anneli Porri

Artikkel