Galerii

"Maalilisest keskkonnakunstist" Postimees 31.05.2006

Akadeemik Engelhardt on öelnud, et loomingu kaasasündinud instinktiivne liikumapanev jõud on püüe vähendada teadmatust ümbritseva maailma suhtes.
Kolm maalijat muudavad pealinna strateegiliseks sõlmpunktiks kujunenud Tartu maantee ümber toimuva ehk ka kunstipublikule selgemaks. Kõik kajastub loomulikult läbi nende enese loomingulise prisma.
Selgemaks saab, et Tallinna ja Tartu vahelistest kunstikonfliktidest enam rääkida ei saa. Paradoksina jäävad Tartu loojad alati alalhoidlikemaks tallinlaste kõrval, kes püüavad väsimatult flirtida publiku ja ühiskonnaga. Isegi Tartu kooli autorid kasvavad Tallinnas kardinaalselt ümber.
Ju need suurlinna ahvatlevad tuled...
Loidi-Lõhmuse-Palgi projekt «Kolm +» tunnistab Tartu noorte maalijate omanäolist käekirja ning vaate- ja lähenemisnurki. Näitus on kohaspetsiifiline, tselluloosikvartali piktograafiline «üleskirjutamine» maalispetsiifiliste vahendite abil.
Maris Palgi tööd «Vaade ema aknast: alajaam», «Vaade ema aknast: antenn» on autobiograafiliste sugemetega, meenutades Valve Janovi ja Kaja Kärneri loomingut 50.–60. aastatest. Selliste teoste tähendus ja roll kasvab ajaloolise retrospektiivi võtmes aastatega.

Tselluloos
Erinevalt Palgist ei suuda Lõhmus oma pilte üldse «nimetada». Keskendudes oma stiiliks kujunenud atmosfäärist lähtuvale maalikunstile on ta õhkõrnus toones lähenenud ülesandele kontseptualistlikumalt.
Loid on depressiivseim ja melanhoolseim. Rusutud meeleolu ja koloriit, peateemaks üksindus, vaheldub antagonistlikus kontekstis ekstaasiga, mida kannab ka ühe teose pealkiri.
Selline kunstiteose kehastumine algab Friedrich Schilleri meelest iselaadi meeleolust, eri muljete eelaimusest, mida konkreetne lõpetatud taies nii loojas kui ka vaatajas esile kutsub.
Mida kellegi silm seletas seoses tselluloosikeskuse pildistamise ja mahamaalimisega, on subjektiivne. Loidi sari «Koger & Partnerid» vihjab kinnisvarakesksele korporatiivsusele, mille kõrval Lõhmuse ja Palgi emotsionaalsed tööd saavutavad tasakaalustava tähenduse.
Kui Susan Sontag astus 1964. aastal kunsti- ja kirjandusteoste tõlgendamise vastu, siis tänapäeval tuleks olla tõlgendamise poolt. Just tõlgendamisoskus annab näitusprojektidele lisaväärtuse, kus oluliseks osutub loojate analüüsivõime.

Arhetüüpne äng
Sirvides uut mahukat väljaannet New Perspectives in Painting, on trend kaasaegse maalikunsti stiilinähtustes hüperrealismi, mis eemaldub delikaatselt klassikalisest fotorealismist, muutudes sümbioosiks akadeemilisest realismist ja konteptualismist. Sellised tööd tegelevad peaaegu alati identiteediprobleemidega. Nende hulka kuuluvad Loidi pildid, mis on eesmärgipäraselt kurvalt üksikud.
Kindlasti ei ütle paljudele midagi nimi Marlene Dumas. Lõuna-Aafrikas sündinud ja Amsterdamis tegutseva kunstniku tööd on paralleeliks Loidi teostele, mis väljendavad arhetüüpset kunstilist kujundit «äng».
Kokkuvõttes on professor Jaan Elkeni poolt selline ülesanne füüsilise väliskonteksti kaardistamisest maalis hea idee. Järgmisena võiks käsile võtta Rotermanni kvartali või Tondi kasarmud.

Näitus
Eda Lõhmus, Maris Palgi, Helina Loid
Kolm +
Vaal Galeriis 9. juunini

Riin Kübarsepp

Artikkel