Galerii

"Maalisuvi: vaal vabaks ja ilusad inimesed" Postimees 13.07.2006

Viimastel aastatel on meedia vahendusel tekkinud mulje, et kujutavas kunstis edenevad kõik suundumused (video, performance jne) arvestatavamalt kui maalikunst, mille suhtes on kriitikud sageli öelnud, et see on vanamoodne, ajast ja arust jne.

Räägitakse «uuest maalist» kui millestki sootuks erilisest, mida eraldab varasemast traditsioonist justkui mingi ületamatu veelahe. Enamasti on need olnud küll vaid kriitikute ja kuraatorite poolsed sõnavõtud mõne välismaise autori teoreetiliste tööde põhjal, mille mõju siinsetele tegevkunstnikele on sisuliselt olematu.
Nii võib iga tähelepanelikum kunstivaatleja nentida, et eesti maalikunsti tähendus pole kuhugi kadunud – see liigub ikka omasoodu.
See, kuidas praegune eesti maalikunst haakub ühe või teise maailma moesuunaga, on iseküsimus, kuid siinkohal pole see oluline.

Maal valitseb

Praegune suvi annab selgelt tunnistust, et maalinäitused on kõige muu kõrval selgelt domineerimas, neid on rohkem ja tihemini kui mõni aasta tagasi ja – seda ei maksa tähele panemata jätta – neid toimub ka uutes kohtades.

Terve südasuve on Aaspere mõisas avatud teine maalikunstnike väljapanek «Ilusad inimesed». Näituse koostas kunstnik Kreg. A. Kristring. See on omamoodi jätk mais-juunis samas olnud näitusele «Ilusad maalid».
Et sealsetel näitustel on sellised isemoodi nimed, on ilmselgelt vaid turundusküsimus, millel kunstiga polegi suurt pistmist, mistõttu pole sel mõtet ka pikemalt peatuda.

Küll on aga mõttekas vaadata seda Aaspere näitust koos Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitusega «Päästke Willy / Free Willy» Vaal-galeriis (kuraator Jaan Elken).
Mingit sisulist vahet neil näitustel ei ole – mõlemal esineb palju kunstnikke (ja enamik mõlemal pool), millest tulevalt on väljapanekud eklektilised (ja paraku ka ebaühtlased), sest millist ühist ning näitust kooshoidvat teemat see «Willy päästmine» või ilusadki inimesed võiksid pakkuda?
Tegelikult peaks vaataja mõlema näituse puhul järeldama, et tegemist on meie maalikunstnike protestiga nn ülekureeritud näituste vastu.

Protestinäitus

Seda ütleb sõnaselgelt välja ka Jaan Elken Vaala väljapaneku kohta käivas pressiteates: «Näitus protesteerib omal skisoidsel kombel ka nõmedate ja mittemidagiütlevate slouganite vastu, pöörates «kureeritud maalinäituse» kui ilmvõimatu näituse jandiks. Maalikunstnik dirigeerib ja kureerib teema piires ennast alati ise.» Võimalik, et siin on peidus ka nostalgia kunagiste kevadiste ja sügiseste ülevaatenäituste järele.

Kui Aaspere näitus on nauditavalt vaadeldav – tööd on paigutatud nelja suurde saali ning piltidel on ruumi piisavalt –, siis Vaala näituse puhul on miskil põhjusel kujundustöö suuresti tegemata jäetud, kuna kõik tööd on kokku kuhjatud – peaasi et kõik, kes töid tõid, saaksid eksponeeritud.
See on seda kummastavam, et näitusel esinevad ka kunstnikud, keda me teame suurepäraste näitusekujundajatena.

Et mõlema näituse puhul on peaasjalikult tegemist kunstnike viimase aja töödega – ehkki on eksponeeritud ka maale varasematest aastatest, näiteks Leili Muuga «Võidujooks» (1979) või Lembit Sarapuu «Naisterahva portree» (1974) –, on vaatajal võimalik kerge vaevaga saada põgus ülevaade meie maalikunsti tänastest suundadest.
Igal juhul oleks maalihuvilistel mõttekas vaadata mõlemat näitust. Kas alustada Tallinnast ja seejärel suunduda Aasperre või vastupidi, sel pole mingit tähendust. Kuum suvi valitseb mõlemas.

Maalinäitused

«Ilusad inimesed» 
Aaspere mõis
28. juuni – 10. august

Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus
«Päästke Willy/Free Willy»
Vaal Galerii
6.–30. juuli

Teet Veispak
kunstikriitik

Artikkel