Galerii

"Neiud proovisid pildi sisse minna" Sakala 19.07.2006

Juba neljandat aastat võõrustas Soomaa kagupiiril asuv Lubjassaare talu noori kunstitudengeid Tallinnast ja Tartust.
Eesti rahvusliku maalikunsti rajaja, professor Johann Köleri kunagine lapsepõlvekodu on heades kätes. Vana talu seisab keset paksu metsa ning rabab kõrvulukustava vaikusega. Hoolitsetud õuemuru kohal sähvivad edasi-tagasi kümned pääsukesed. Vähe on kohti, kus neid on üheskoos nii palju.
Rehe ja sauna räästa all või niisama õuemurul on koha sisse võtnud maalimistarvetega tüdrukud. Vähe on kohti, kus neid on nii palju koos. Tänavu oli galerii Vaal toel ja eestvedamisel kohal kaheksa Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Ülikooli maalikateedri üliõpilast.

Tudengid õppisid nädal aega eesti maalikunsti rajajaks peetud Johann Köleri reproduktsioonide järgi portreemaali põhitõdesid.
Laagrit juhendas Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Alar Nurkse, kelle asjatundlikul juhatusel proovisid noored Köleri hingestatud loomingu abil mõista maalikunsti varjatud saladusi. Nurkse arvates näitavad Köleri tööd, kuidas saavutada tasakaalu väljendusvabaduse ja klassikalise vormikaanoni vahel.

Raske, aga õpetlik
Kopeerimine kui õppimisvorm on kasutusel olnud aastasadu. Alar Nurkse sõnul on peamine mõista, mida on kunstnik soovinud öelda. Võrdselt tähtis on tabada vormi ja vaimu.
«Siin on fantastiline keskkond,» kiidab Nurkse ilmse rahuldustundega ringi vaadates. «Siin on Köleri vaim kohal ja nii see peabki olema.»
Mõnel noorel kunstnikul on ees enne Köleri 1857. aastal välismaale sõitmist siinsamas Lubjassaarel maalitud ema ja isa portree, hingestatud ja südamlikud taluinimeste kujutised.
«Need on lihtsad ja selged portreed,» arvab Nurkse. «Nende originaalid asuvad Kumus ja enne siiasõitu käisime neid seal vaatamas.»
Kopeerimine on keerulisem, kui võiks arvata. Teise inimese ja eriti teise looja maailma minek võib olla üsna häiriv. Kerge ei ole, aga õpetlik on küll. See õpetab oma minakesksusest ülesaamist, mis alati polegi nii lihtne.

Valguse ja varju püüdmine
Keeruline öelda, kas parem on maalida muuseumitulede valgel originaalteose ees või hoopis romantilises paigas, kus tegelikult originaalid kunagi sündisid.
Šokolaadpruuniks päevitunud kunstiakadeemia tudeng Flo Kasearu näiteks eelistaks originaali reproduktsioonile, ent sellele vaatamata hindab ta Lubjassaare kunstilaagrit väga kõrgelt.
«Ma niimoodi kopeerimist polegi varem proovinud,» räägib tasakaalukas neiu, kes on süvenenud kunstniku isa portreesse.
Alar Nurkse kiidab hiljem Flo Kasearu tublidust, energiat ja mitmekülgsust ning lisab poolsalaja, et kui ta neiule paari nädala eest laagri asjus helistas, oli too parajasti traktoriroolis istunud.
«Ega see kopeerimine kerge ole,» tunnistab Flo Kasearu. «Esimese päeva õhtul näiteks pidin kõik päeva jooksul tehtu maha kustutama... Aga seegi oli õpetlik. Ma püüan tabada valgust ja varje nagu Köler omal ajal.»

Head emotsioonid
Ka kunstiakadeemias õppiv rõõmsameelne heleda hobusesabaga Karin Link on ette võtnud Köleri ema portree. Et maalil kujutatu pole tema sugulane, siis joonistab ta lihtsalt ühte vana naist.
«See sõltub suuresti meeleolust, kas maalida ateljees või looduses,» seletab Link ja astub maalimispuki juurest sammukese tagasi oma tööd hindavalt tunnistama. Seda hetke kasutab üks tragi noor pääsuke, kes tuhiseb neiu ja tema töö vahelt läbi. Lind vihiseb üsna napilt pintslist mööda.
Tudengeid võõrustab Lubjassaare perenaine Linda Köhler. Ausalt öelda pole ammu ühegi inimese kohta nii palju kiidusõnu kuulnud. Perenaine ise jutustab loo sellest, kuidas möödunud nädalal rästik end sauna ahju ette kerra tõmbas ning milline tegu oli teda metsa tagasi saada. Kunstilaagri neidudega jääb ta rahule ning leiab, et nende kohalolek annab vanale talule väga palju juurde.
Kui me taluväravast välja sõidame, tõmbub taevas ähvardavalt pilve. Kohe värava taga märkame puu all veel üht neidu pintslite ja Köleriga. Ta on aga nii süvenenud, et me ei hakka teda segama.

ARVAMUS
Aimar Jugaste,
galerii Vaal omanik
Mõne aasta pärast on nii mõnestki kunstilaagris osalenust saanud tuntud kunstnik. Me oleme Lubjassaarest ning tema perenaisest tõelises vaimustuses!
Laagriks saime impulsi kunstiakadeemia õppejõududelt, kelle arvates on meil akadeemiline joonistamiskultuur praegu rasketes oludes. Järgmisel aastal tahame kindlasti jätkata. Ma ei välista võimalust, et tulevikus teeme Lubjassaares valminud noorte kunstnike töödest ka omaette näituse.

Margus Haav

Artikkel