Galerii

"Talviku müstitsismihõnguline kohandumine oma "maastikuga" " Postimees 26.07.2006

Eesti kunstiteadus teab Herman Talvikut tema sürrealismist mõjustatud müstilis-nägemusliku loomingu poolest. Ometi äratavad kunstniku maastikuvaated nii kompositsioonilisest kui ka maalitehnilisest küljest suuremat tähelepanu ja üllatusmomente.
Sürrealism nagu luule ei tule tuulest, kuid sünnib läbielatu ning kogetu tulemusel. Pärast 1944. aastal poliitiliste olude sunnil Rootsi siirdumist muutus Talviku looming palju.

Vaatamata põhjamaisele kunstiharidusele, mis ta sai Helsingi Ateneumi kunstikoolis ning elukohale Kesk-Rootsis , ei ole tema maalid sugugi «külmad».
Vastupidi. Talviku Hispaania ja Vahemere maade vaated või isegi dokumentatsioonid on soojad ja sumedad nii koloriidilt, kontseptsioonilt kui kompositsioonilt.
Põhjus ei seisa selles, et autor rajas suvemaja Hispaaniasse, kus inspiratsiooni andsid päike ja teistmoodi valgusvihud, vaid isikuomadused. Võime kohanduda ning kollaboreeruda keskkonnas.
Kunstipublik hindab Konrad Mäe legendaarseid maale ja Capri vaadet, kuid avastamata on siiani Talviku maalid.
Hiljuti sattus pilk 2002. aastal välja antud artiklikogumikule «Kohandumise märgid», milles Ants Juske nendib, et on nõus paljunäinud Olev Subbiga, kes pole väljaspool Pariisi koolkonda näinud nii head maalijat kui Konrad Mägi.
Nüüd oleks ehk aeg mõni kunstiretseptsioon ümber mõtestada. Alati pole peamised ikoonid Eduard Wiiralti «Põrgu» või Mägi loodusimetlused Norrast.

Räägib kividele
Wiiralti ofort «Poeet kõneleb kividele» 1948. aastast iseloomustab üllatavalt hästi Talviku loomingulist kreedot. Tal oli palju öelda, aga kahjuks ei saadud tema teostest tihti aru.
Eesti impressionistide lipulaeva kannavad endiselt Villem Ormissoni või Konstantin Süvalo maalid. Samas ei ole keegi küllalt tähelepanu pööranud Talviku teostele, milles atmosfääritaju on edasi antud äärmise peenetundelisusega.
Talviku žanrilise maali omapära saladus on mõistetav kõige paremini siis, kui analüüsida tema taieseid ilma faabulata, mis tegelikult ei pretendeeri millelegi.
Need on kui Camille Pissaroo Pariisi vaated avatud aknast laiadele bulvaritele. Seejuures on Talvik kindlasti ka oma ajastu keskne kunstnik ja Pariisi aastad tegid tema meeltes oma töö.
Talvik väljendab romantismi ideoloogiat, millesse on segatud täpne annus impressionismi. Impressionistina näeb ta ka varje värvilisena, mis loomulikult vähendab võimalust teatud objekte plastiliselt ja ruumiliselt modelleerida. Aga see võlubki.
Charles Baudelaire’i veendumus, et kunst on väärtus iseendas, vastab Talviku töödele, mis kajastavad mahasalatud meeleheidet ning kunsti olemasolu trotslikku õigustamist ühiskonnas. Samas lõi kunstnik ju kõike seda ausalt endale ja enda nimel.
Claude Monet’ maal «Impression, soleil levant» (Impressioon. Tõusev päike) on sisemise «valguskiirgusega» samuti Talviku eeskuju, kuid religioossel tasandil.

Grotesk ja müstika
Selline impressioon on kõige otsesemas mõttes lihtsalt mulje, aga Talvikule tähendas see enamat.
Vaevalt et keegi enam mäletab, et selle sõna lasi 1874. aastal kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy satiirilises retsensioonis väljaandele Le Charivari, tema väitel on ka embrüonaalses seisundis tapeet lõpetatum kui see Monet’ meremaal.
Talviku graafika grotesk ja müstitsismiihalus kajastub ometi tema maalides. Parim näide on «Hispaania senjoriita»: korpulentne hajutatud figuur purpurpunases kostüümis.
See näitabki, et žanriprobleem pole Talviku loomingus tsentraalne. Kõige avaram on elupeegel, mis reflekteerib kunstniku silme läbi nähtut poolunistades.

Näitus
Herman Talvik
Viinistu Kunstimuuseum
27. juulini

Riin Kübarsepp

Artikkel