Galerii

"Jalutuskäik galeriides" Sirp 22.09.2006

/---/

Roosi nimi

Enn Roosi, Jaak Soansi, Jüri Ojaveri ja Edith Karelsoni näitus “Kes on skulptori suflöör?” Vaalas kuni 30. IX ja Janna Holmstedti ja Po Hagströmi näitus “Katse ja eksitus. Monument massidele” Tallinna Linnagaleriis kuni 1. X. 

N kubermangu N linnas püstitati sõjamehe kuju, mille valas N Roos. Kuju püstitati surnud hingedele. Mõned väidavad, et pronkssõdur püstitati pronkssõdurile endale, et okupeeriks Tõnismäge. Ent tuleleek ta ees ei olnud selleks, et selle paistel öösiti oma konte soojendada. Tuli põles ainult päeval. Tule mõte oli meenutada sõjas hukkunuid. Nagu roosil on palju juurdunud tähendusi, alates kannatuse kroonist kuni Rooside sõjani, nii ka tulel, pronksil ja mundril.
Umberto Eco nimetas oma esikromaani “Roosi nimeks”, et jätta lugejale võimalikult vabad käed pealkirja mõtestamiseks. Ent postmodernistlik kultuur püsib ainult sallivas kontekstis, muidu võib kultuuriasja nime tõlgendus tähendada selle surmaotsust.
Enn Roos ei elanud postmodernistlikus maailmas, vaid totalitaristlikus ühiskonnas, kus kehtisid sotsialistliku realismi kaanonid. Siis ei antud palju võimalusi, kuidas kujutada mundrit või nimetada roosi. Kunsti valvasid kirsasaapad suflöörikastist nagu Jüri Ojaveri “Etteütlejad”, kes kiidavad vaikides heaks Enn Roosi raudlinnud, keraamilised karud ning betoonist loomad, naised ja lapsed. Kui nende kirsade pea üle idapiiri koju sõitis, tärkasid nad uue peremehe jalgades ning asusid pronkspoissi trampima. Surnuks on trambitud igavene tuli selle viisnurkse aseme tõttu. Täitsa trambitav on Jaak Soansi installatsioon Vaala põrandal, kus miilab leegipööristega sarnane nööripusa sinises ultraviolettkiirguses. UV-footonid taovad kasutamata skulptuurikataloogid säravateks installatsioonideks, mille võib samuti saapaga uppi lüüa. 
Kui sõda ei võinud kõlbeliselt kujutada ega roosi rahvuslikult nimetada, kas sai siis kummastki mõelda? Nii kiigub Edith Karlsoni voolitud pronksmehe savikujuke Vaala kiiktoolil täielikus teadmatuses, mis tast saab. Kiigub pärnapuude vahel Kapo akende all, kaitsepolitseile ideaalses kohas, et Eesti ühiskonna tulipunkti jälgimise logistika- ja kommunikatsioonikulud maksumaksjale võimalikult väikesed tuleksid. Äkki sellepärast kaitsepolitsei endale selle koha peakorteriks valiski? Tõnismäe platsist sai surnud hingede turg, mis kihab kui Buhhaara bazaar. Kas ainult venelased või ka laskurkorpuse eestlased? Kas Aljoša või ehk Aleks? Kas viimane ka oma SS-mundris verevenna ees pea langetas? Äkki valvab ta hoopis mahalastud juutide luid murukamara all? Seekord ei saadetud revidenti N Liidu N linna surnutega spekuleerimist kontrollima. Nüüd toimiti palju teaduslikumalt, uurimist teostavad arheoloogid. Ma usun, et nad nimetavad oma leiud N luudeks ning jätavad otsad lahti.
Kuidas nimetada roosi, kui selle nime tõid meile võõrvallutajad? Kelle okupatsiooni me roosi roosiks nimetades toetame, kas taanlaste, sakslaste, rootslaste või venelaste oma? Enn Roosi monument II maailmasõjas langenud sõduritele võiks selleks ka jääda, isegi kui saabastsensorid sellised sõnad nagu “Suur Isamaasõda” ja “punaväelane” ette ütlesid. Roos on ilus ja Enn Roos on andekas skulptor, kes valas Tallinnasse ühe kunstiliselt kõige paremini õnnestunud monumendi.
Ilma eelnevalt koordineerimata, juhuse tõttu, jätkub Tõnismäe pronkssõduri teema Tallinna Linnagaleriis, kus Janna Holmstedt ja Po Hagström jälgivad katse ja eksituse meetodit monumentide rajamisel. Hea ülevaate saab veebileheküljelt http://www.trialerror.org/. Videofilmis on võrreldud kahte monumenti, mis ärritavad kohalike. Pronkssõdurit Tallinnas, mis segab kohalikke natsionaliste, ja alasti metallnaist ühes Rootsi linnas, mis ärritab kohalikke muhameedlasi. Poliitikute poolt puuslikuks puhutud pronkspoiss on kui Vanapagan, kes endale vastukaaluks Kalevipoja üles kutsub. Tauno Kangro Tallinna lahte kavandatud Kalevipoeg ongi Holmstedti ja Hagströmi näituse peateema. Et ka rahvamassid saaksid monumendi saatuse osas oma sõna kaasa öelda, on see ühendatud lõhkamisseadmega Vabaduse väljakul, kuhu Kalevipoeg, Russalka või Estonia süles, läbi lainete samme seab. Rahvas saab lõhkamispuldiga hääletada, kas Kalevite kange poega jõuab randa või jäävad ta jalad, mis ta neetud mõõk jõe ületamise ajal amputeeris ja mis pärast peremehe surma ekslema jäid, kui Rhodose kolossi sääred merest turritama Russalka ingli kaitsva viipe all.. Milliseid monumente nemad ette ütlevad?

Andri Ksenofontov

/---/

Artikkel