Galerii

"Tädi Klaara ja teised. Kunstnik Raoul Kurvitza lühike selgitus" Eesti Päevaleht 17.10.2006

Raoul Kurvitz valgustab oma hiljuti Vaala galeriis avatud isikunäituse tagamaid.
Et miks siis nüüd, kui ma pole hulk aega ühtki avalikku etteastet teinud ja kui maailmas on mida tahes suurt ja olulist, terve näitus kellestki tundmatust tädi Klaarast?
Esiteks: tädi Klaara on täiesti konkreetne, väga eriline proua minu lapsepõlvest. Vastasmajast toonases J. Lauristini, praeguses Roosikrantsi tänavas. Lastel oli keelatud temaga suhelda, kuna prouat peeti napakaks – piisab, kui mainida, et oma väitel oli tädi Klaara Inglise spioon ning tema tegelik nimi Claire. Aga tõsi on ka, et Cambridge’ist pärit topeltagentidest, nn Inglise punaspioonidest, kelle tegevuse Margaret Thatcher avalikustas teatavasti 1986. aastal, kuulsin ma tädi Klaara ehk proua Klara E. Bõkova käest, kui aasta oli 1969.
Sai ka tõepoolest korra koos tädi Klaaraga vannis käidud.2  Aasta oli siis 1967, tädi Klaaral vanust 66, minul kuus, ja vann oli installeeritud otse kalasabamustrilisele parkettpõrandale ühes tema kümnetoalise korteri valdavalt möbleerimata saalimõõtu  ruumidest. Midagi nilbet muidugi ei toimunud, sest tädi Klaara oli ju soliidne daam.

Vaatajal vaja huumorimeelt
Alati, ka vannis, kandis tädi Klaara kuldraamidega prille ja ehteid ning kuklal efektset juuksekrunni ja alalõpmata suitsetas ta pikki ja peenikesi tumedaid sigarillosid, mida ise valmistas, tooraineks aknalaual seisvast kaktusest lõigatud seibid ning vaid talle teadaolev rohupuru, mille proua poes müügil olevatest Kuuba sigaritest kougitavaisse tubakalehtedesse keeras. Tõenäoliselt olid peijote ja marihuaana suitsude koostisained, arvan ma, kuid mine tea.
Ja ka minu esimene kontakt popmuusikaga pärineb tädi Klaaralt, esimene tõsisem kokkupuude popkultuuriga üleüldse ehk. Oli 1968. aasta august ja The Beatles – ehtne, välismaine singel oli see, ühel poolel “Let It Be” ja teisel “Michelle”, mida proua oma kohvergrammofonil salapärase naeratuse saatel kuulas ja mis püsib minu silme ees ja kõrvades praegugi. Siis veel üks vanaaegne, gooti tähtedega trükitud raamat, kaanel pahaendeline kiri “Hirmu ja õuduse jutte”, mida proua keskpäevaste uinakutundide eel alati oma voodis luges,3 sel ajal kui inimsuurused ja helesinised rotid tema tehtud moosid ikka ja jälle ära bizdiitasid (proua Klaara enda väljend). Ja on ikka täitsa selge, et siit, kui mitte varasemast, võib üks tõsisemat sorti “tripp” alata. 
Teekonnasari tegelikult – nimetan neid sensoorseteks komandeeringuteks ja oma meetodi fenomenalistlikuks. Narkootikume ma ei kasuta, minu teejuhtideks neil reisidel on tajufilosoofid ja psühhoanalüütikud, näiteks Maurice Merleau-Ponty ja Jaques Lacan, ning kolme pühakuna mind kaitsmas Kant, Hegel ja Kierkegaard, seda teiste arvukate, enamasti ammusurnud sõprade-jutukaaslaste seas, kelle kõne minu küsimustega, tegelikult meie kõigi küsimustega aja usjas voolus vahel keskusteluks kohtub.4
Siiski on see ka üsna lapselik maailm, mida ma sel näitusel esitan. Kummatigi ei maksaks aga otseses mõttes lapsi sedapuhku näitusele kaasa võtta. Sˇokeerida sˇokeerimise pärast või liiati veel kedagi solvata ei soovi ma selle näitusega kindlasti, küll aga eeldaksin vaatajalt teatavat laadi huumorimeelt.

Teosed näituselt:
1 “Tädi Klaara ja punaspioonid”,
2 “Tädi Klaaraga vannis”,
3 “Tädi Klaara ja moosivargad”, 
4 “Aeg ja Lugu”.
Kõik õlimaalid lõuendil, 2006 

Raoul Kurvitz

Artikkel