Galerii

"Mari Roosvalti tsiteerimise kunst" Postimees 6.11.2006

Täna ei üllata Mari Roosvalti tööde puhul õigupoolest enam kedagi see, et neis on justkui iseenesestmõistetavalt ühendatud nii maal kui fotograafia. Nüüdisaegse kunsti puhul vaevalt meid enam üldse miski üllatab, aga Roosvalti puhul ei käi jutt kindlasti mitte püüdest vaatajat millegi ootamatuga rabada.
Pigem oleks tema puhul sobilik rääkida teatud ajatundlikkusest, mis on lasknud tal oma maaliloomingut alates üheksakümnendate lõpust sünteesida või siduda fotoga. Ta ei ole jäänud pelgalt maali juurde, vaid on sellega veidi uudsema meediana sidunud fotograafia.

Õigupoolest ei ole fotol töödel küll mingit domineerivat või iseseisvat tähendust – need on olnud justkui mingid fragmendid reaalsusest, omamoodi siduv vahelüli ümbritseva maailma ja lõuenditele kantud kunstniku tasakaalukalt lihtsa ning sügavuti mineva abstraktse värvimaailma vahel, moodustades sel moel ühtse, ent mitmete tõlgendusvõimalustega terviku.

Tsitaadid, fragmendid
Kunstnik on ise ütelnud, et ta hindab fragmente ja pisidetaile, et just nende kaudu jutustada oma lugu. Fragmendid ja väikesed detailid on kõnekad, kuid kõnekad on need ikkagi ennekõike neile, kes oskavad neile piisavalt tähelepanu pöörata ning mõistavad lugeda.
Selles suhtes võib Roosvalti viimaste aastate töödele läheneda veidi sarnaselt. Olgu siis ta kohtadele-paikadele viitavatele näitustele, nagu näiteks «Fraas» (2003), kus oli näha Veneetsia-teemalisi töid.
On olemas tähendusrikas tsitaat või fragment, mille mõistmine pakub vaatajale lisarõõmu; kui seda ei sünni, jääb lihtsalt esteetiline rõõm värvide kooskõlast.
Praegune näitus «Sünonüüm» Vaal-galeriis on selles plaanis natuke ehk rafineeritum kui kunstniku varasemad väljapanekud. Nimelt kasutab Roosvalt fototsitaatidena fragmente paaril viimasel Veneetsia biennaalil eksponeeritud töödest.
Tänapäevases kunstis ei ole varasemate sajandite meistrite ega ka oma kaasaegsete kunstnike tööde tsiteerimises küll midagi uut, seda tehakse üsna sageli. Küsimus on pigem selles, kas ka vaataja seda märkab, eriti just neid fragmente, mis on võetud kaasajast, kuna minevikust pärit tuntumaid töid enam-vähem ikka teatakse.

Kõik sulab tervikuks
Heal juhul võivad need tulla tuttavad ette, kuid võivad vaatajat ka mitte kõnetada. Et neid ära tunda, peaks kusagil mälusopis olema säilinud ettekujutus nendest. Põgus pilk Roosvalti praegusele väljapanekule laseb leida tsitaate Mariko Morilt, Chris Ofililt («Afronirvana») ja mitmetelt teistelt kunstnikelt, kes on esinenud Veneetsias.
Selline variant võib osale, ratsionaalsema hingelaadiga vaatajaile olla huvitavam, sest siis tuleb eksponeeritud tööde puhul selgelt esile nende mitmekihilius, pildisisene dialoog Roosvalti ja tema tsiteeritud kunstniku vahel.
Ent teisalt pole ka midagi hullu, kui Roosvalti maalidel toodud tsitaadid jäävad võõraiks, sest seda kompenseerib kunstniku näiliselt lihtne värvikäsitlus, mis toob esile nende harmoonia. Selle nautimiseks pole tsitaatide sisu vaja teadagi, seda enam, et maalidel sulab kõik ühtseks tervikuks.

Teet Veispak

Artikkel