Galerii

"Mari Roosvalti näitus "sünonüümina" " Eesti Päevaleht 16.11.2006

Maalinäitusel “Sünonüüm” on Mari Roosvalt muutnud enda kunstikeele kasutust.

Mari Roosvalti abstraktsionismist läbipõimunud dekoratiivsus, mille sekka ta on teatud loominguperioodidel ja ajavahemikel põiminud ka fotot, on nüüdseks kulmineerunud väärilise kiituse, Konrad Mäe preemia näol. Aukartust äratava Okaste kunstidünastia liige pole kerge olla, kuid oma produktiivsuses ja peenes stiilitunnetuses on Roosvalti loomingul selles perekonnas väga vääriline koht.

Mari Roosvalti võib pidada omamoodi postmodernistlikuks feministiks – see on erinevuste ja mitmekesisuste feminism. Roosvaltile pole see mitte ühtne teooria, vaid mitmete teoreetiliste traditsioonide erinevatesse suundadesse püüdlev edasiarendus. Nagu teada, ei käsitle postmodernistlik feminism keelt kui tegelikkuse jäljendust. Kui keele kaudu kehtestatud “tõed” ja “tähendused” on pideva ümbermõtlemise objektiks, siis kunsti abil püüab Roosvalt kuulutada nn oma tõde. Tema esitatud maalilised sünonüümid erinevad üksteisest nii tahterõhuliste, stiililiste kui ka tundesisuliste varjundite poolest.

Juri Lotman on kirjutanud traktaate, mis on koondatud pealkirjade “Moskva kui kolmas Rooma” ning “Peterburi sümboolika ja linnasemiootika probleemid” alla, Roosvalt esitab antud väljapanekul aga oma kolmanda Rooma linnasemiootika kontseptsioonid, mis tulevad tema enda südamest ja hingelähedusest Veneetsiaga. Põhjamaise looja jaoks osutub Veneetsia ikkagi inspireerivaks eksootikaks. Samas on Roosvalti esitatud projekt omamoodi kultuurilis-poeetiline, sest maalikunstnikuna näeb ta ruumi ruumis paremini kui mõni arhitekt. Kui mõelda tema venna Jüri Okase eksperimentidele ja ruumiarhitektoonika konstruktsioonidele fotodel, tuleb nentida, et käekirja poolest on neil alati päris palju ühist olnud. 

1990-ndatel räägiti palju eesti maalikunsti protsessidest ja probleemidest ning otsiti vastust küsimusele, millised asjaolud kujundasid eesti kunsti rahvusvahelise profiili. Selline rahvusvahelisus kultuuripeeglis vaatab vastu ka Roosvalti loomingust. Sündmus sünnib kunstniku jaoks alati siis, kui teatud objekt on asetatud punktvalgusesse. Konteksti, kohta ja paika analüüsides on Roosvalt selle retooriliselt lammutanud ning nõnda leidnud enda jaoks tõelised väärtused väikeste sündmustena. Roosvalti töödes eksisteerib plastiliste maalieksperimentide ahel, millega ta kujutab eri kunstiajalugusid.

Dekoratiivsed fraasid

Autor eitab oma pilte luues kindla plaani olemasolu. Kuna ta muudab oma kavatsusi pidevalt, ei saa ta ka oma teoseid kunagi lõpetatuks pidada. Samas pole tema töödest kadunud teatav narratiivfiguratsioon. Iseloomulik on ka teoste barokne ja külluslik stiil, kus rõhuasetus on illusoorsel dünaamilisusel ja kaootilisusel. Fragmendid ning fraasid, mis on kohaspetsiifiliselt seotud Veneetsiaga, saavutavad tema maalidel väga dekoratiivse kuju.

Teises kontekstis kuuluvad Roosvalti taiesed aga rubriiki “märkmeid camp’ist”. Selles peitub ka nende piltide ilu. Tegelikult on tema tööd ju alati ikkagi ilusad olnud. Bertrand Russell on kunagi kirjutanud autoritest, kelle meelest on ajalugu tsükliline. Maailma praegune olek tuleb kõige tühisemate üksikasjadeni varem või hiljem tagasi. Sellist igavest tagasitulekut kujutab oma töödes ka Mari Roosvalt.


Riin Kübarsepp