Galerii

"Kas Marsil on elu? On, ja kunst ka" Postimees 1.02.2007

Küsimusega, kas Marsil on elu, puudutab Valeri Vinogradov teemat, mille üle on pikalt pead vaevatud. Võimalik, et suurtele rahvastele pakub see küsimus rohkem huvi kui väikestele. Et viimaste elujõud on suunatud peaasjalikult iseenda eksistentsi tagamisele ja mineviku tsementeerimisele, ei saa nad pühenduda uute ja võõraste eluvormide leidmisele.
Nimelt leidub just suurte rahvaste kultuuris Marsi-teemalisi otsinguid üllatavalt palju; sageli on see temaatika esile toodud küll metafoorselt, ent ikkagi.
Viimastest aastatest meenuvad venelaste Aleksandr Djatškovi ja Pjotr Mamonovi näidendid «Kas Marsil on elu?» See, et ka Vinogradov tuleb välja sama pealkirja kandva näitusega, peaks rääkima sellest, et küsimus on kui mitte kogu aeg, siis vähemasti ajuti akuutne.

Pikk tee Marsini
Vaala näitust vaadates saab selgeks, et Vinogradovi tee Marsi-elu käsitlemiseni on olnud suhteliselt pikk. Õigupoolest on väga raske ütelda, millal võis kunstnikul huvi tekkida. (Tagantjärele tark olles võiks küll oletada, et see sai alguse 1978. aastal, mil ta asus elama Tallinna.)
Kindel on see, et avalikkuse ees paljastas Vinogradov oma seni latentsena püsinud Marsi-huvi 1998. aastal, näitusega «Austusavaldused ja triumfid». Justkui viitena esineb praeguse väljapaneku tagasivaatava seeria «Marsi kolonisatsiooni ajaloost» piltidel ka üks toonase väljapaneku kangelastest.
Vinogradovi eksponeeritud Marss on äärmiselt komplitseeritud, mitmeks eri tsooniks (saksa, hollandi, briti jne) jagatud sotsiaalne ja kultuuriline nähtus, mida kirjeldades võib tekkida kiusatus kasutada risoomi mõistet. Ütleme kohe ära, et see oleks ennatlik.

Tekstid on tähtsad
Vinogradovi puhul ei saa mööda sellest, et tekstidel – meenutagem kas või tema 2003. aasta näitust «Grafomaania» – on tema loomingus oluline ja sisuline tähendus.
Nimetused annavad aktsendi. Mida me arvaksime näiteks tehnoloogilise tsükli «uriin-vesi» looja Jakov Mitrovanovitš Geigeri portreest, kui me ei teaks ta nime? Hulk assotsiatsioone jääks lihtsalt olemata.
Valeri Vinogradovi Marsi-elu kirjeldamisel võiks risoomi asemel kasutada hoopis ämblikuvõrgu mõistet, seda just sealse kunstielu kajastuste puhul.
Ühtlasi pakub mõni töö, näiteks «Marss. Pärgade asetamine Kunsti hauale. Vasakult paremale: Ando, Marko, Heie, Hanno, Sirje, Signe» vaatajale huvitavaid tõlgendusvõimalusi.
Tuleb tunnistada, et Vinogradov suudab ka vaid mõne üksiku tekstilise arhiivilehega vahendada Marsil valitsevaid meeleolusid.
Näiteks ühe sealse kunstnikkonna koosoleku päevakorra 7. punktina on nimetatud katkendite lugemist A. Juskini uuest raamatust «Kes ma olen? Kus ma olen? Kuhu olen ma sattunud?».
(Midagi ligikaudset võiks Maal pakkuda Ants Juske hiljuti ilmunud mälestusteraamat «Kirglikud aastad».)

Ka poeetikat on
Eelöeldu põhjal võiks jääda mulje, et Vinogradov tegeleb vaid Marsi ajaloo eri aspektide või kunstielu analüüsiga – see ei ole nii! Eksponeeritud on ka sealse elu poeetilisemat külge. Selgelt tuleb see esile 15 pildist koosnevas seerias «Temperatuuri mõju naiste elule Marsil».
Seevastu universumi missikonkursi võitjaid ja finaliste kujutavate taiestega ei õnnestunud mul sugugi kontakti leida, aga selles olen ise süüdi – iludusvõistluste kangelannad pole kunagi olnud minu maitse.
Kindlasti on praegune näitus, kui mõelda tagasi Vinogradovi viimase aja loomingule, üks mitmekihilisemaid ja struktureeritumaid, millesse maksab põhjalikult süveneda.

Kunstinäitus
Valeri Vinogradov
«Kas Marsil on elu?»
13. veebruarini Tallinnas
Vaal-galeriis

Teet Veispak

Artikkel