Galerii
"Jumala poeg ja heitlikud otsingud" Postimees 5.03.2007Tundub, et nii Tiiu Rebasele kui Karl Nagelile on omane soov eristuda selgelt teistest kunstnikest, aga milline tänapäeva kunstnik siis seda ei tahaks!? Kui see alati ka tehniliselt veenvalt ei õnnestu, on võimalik veel üks moodus – anda töödele mingi marginaalne või iselaadne sõnum, mis toob need esile. Nii rõhutavadki Rebane ja Nagel, et nende väljapanek «portreteerib ning presenteerib mässavat inimest seoses tema väljumisega kollektiivsest kultuurist, vaatleb situatsiooni pärast sümboolset surma, millele ei järgne mitte hauavaikus, vaid vastuseis ja sõda».
Teevad mõttekunsti Eks see ole ikka hägusevõitu küll. Millisest «kollektiivsest kultuurist» Nagel ja Rebane siis väljuvad? Kindlasti mitte meie praegusest kunstikultuurist ega ka maalitraditsioonist. Jäävad üle portreteeritavad, kes kunstnike arvates toimetavad lihtsurelikega võrreldes kättesaamatutes kõrgustes. Tegelikult peaks vaataja, kes pärast töödega tutvumist võtab kätte ka pressiteksti, olema segaduses, nimelt saab ta teada, et «Tiiu Rebane ja Karl Nagel on tuntud kunstnikena, kes teevad maali vahenditega mõttekunsti». See teeb tõesti nõutuks. Küll on nii Nagel kui Rebane oma varasemate väljapanekutega näidanud, et nad üritavad olla opositsionäärid. Eriti selgelt paistab see välja Karl Nageli puhul. Neile, kes mäletavad tema näitust «Kodumaa tütar kutsub», mis toimus 2005. aastal Hobusepea galeriis, peaks meenuma kunstniku sümpaatia Limonovi partei ja eriti selle ühe haru, Läti natsionaalbolševistliku partei vastu. Seekordki on väljas maal «Jumala poeg», mida markeerib tekst: «Poliitika-armastus-perekond. Eduard Limonovile sündis 2006. a poeg». Viie eksponeeritud töö seas on ka «Luule Viilma». Teda on kujutatud punalipu taustal. Sellelgi on oma märksõnastik: «Igavese elu teema – ellujäämise õpetus. 2002. a hukkunud salateaduste arst oma noorpõlves.» Näib, et Nageli arvates on esoteerikal ja natsionaalbolševistlikul ideoloogial sisemised konnektiivid. Õigupoolest ei tohiks selles olla midagi üllatavat, kuna vastavaid näiteid pakuvad ka möödunud sajandi analoogilised liikumised. Teatud kontekstist vaadatuna on «Jumala poeg» (sellel on kujutatud Limonovit oma vähemasti 30 aastat noorema naise ja pisipojaga) naljakaski, kuna NBP programmi demograafiaprobleeme käsitlevas osas pakutakse välja idee alandada täiskasvanu vanusepiiri 16. eluaastani, sest «noored sünnitavad meelsamini», juurutada Venemaal palgalise sünnitaja amet, keelustada abordid jne.
Kasvulava staadiumis Seevastu Tiiu Rebane ei ole oma maalides enam nii sõnakülluslik, nagu me teda varasemate näituste järgi mäletame. Samas on ta ka sootumaks hillitsetum ja liigub «graafilistes» maalides tundlikumal tasandil kui Nagel. Õigupoolest ei oska arvatagi, millised need tema «vaimsed» otsingud on, sest eksponeeritud tööde põhjal võiks liikuda harali: «Sex or Death» pakuks justkui ühe võimaluse ja «Meditate and go Home» jälle teise. Või on seal siis suurt vahet? Kindlasti on selgi näitusel kindel sihtgrupp, nagu on seda kõigil vaimsetel ja radikaalsetel poliitilistel liikumistel. Kas tegu aga ka mõttekunstiga on, pole päris kindel. Pigem on need veidi heitlikud otsingud, omamoodi kasvulava, millest võrsuvad taimed alles ootavad ümberistutamist avamaale.
Teet Veispak
Artikkel
|