Galerii

"Kaheksast viieni seob töö ja traumad" Eesti Päevaleht 22.03.2007

Vaalas on väljas noorte kunstnike Elis Saareväli, Katrin Koskaru ja Alvar Reisneri näitus. Kuigi Saarevälile, Koskarule ja Reisnerile meeldib esineda näitustel koos (näituseseeria “Ajukepp”), siiski rühmituseks seda kolmikut nimetada ei saa.Koostöö ei toimu siin mitte kollektiivse teostuse põhimõttel, vaid haakuvate ideede ja ühiste teemade tasandil. Seekord sai ühisteemaks töö ning sellega seotud vägiteod, traumad ja draamad.

Esile toodud probleemil on väga tugev sotsiaalne aspekt, samas ei tegeleta sellega mitte niivõrd otseselt, kasutades fakte, sotsioloogia või dokumentalismi (uurimis)meetodeid, vaid pigem metatasandil ja isegi poeetiliselt. Käsitlusse haaratakse müüdid, mis on (post)industriaalajastul tekkinud tööstuse ja tootmise fenomeni ümber, analüüsitakse vastavat retoorikat ja lavastatakse tüüpsituatsioone.

Saareväli omapärane diptüh-hon “Majanduskasvataja” kujutab töölist, kelle terve ja treenitud keha tagab tootmise kõrge koefitsiendi, ning futuristlikuna mõjuvat seadet kuskil tsehhis. Nii töölise hüpertrofeerunud musklid kui ka hiiglaslik masin, mille kõrval inimene jääb üsna pisikeseks, mõjuvad üsna ähvardavalt. Nostalgilisele stahhaanovluse ja progressi retoorikale lisandub ulmeline varjund, kus legendaarsed lööktöölised ja töökangelased jääksid liiga inimlikuks.

Alvar Reisneri “dokumentaalne” narratiiv räägib tavalisest töölisest, kes ühel päeval lasi oma tehase kohvikus revolvrist tuld. Eri suurusega lõuenditel on kujutatud tegelased, märgilised aksessuaarid (revolver, tehase tööpink) ja isegi toimumiskoha vaade koos vastavate märgistustega. Reisner ühendab hüperrealismi ja naivismi võtted, abstraktseid elemente ja kontseptuaalseid detaile: revolvri kuulide trajektoorid on märgitud lõuendile skemaatiliste punaste joonte abil.

Kontseptuaalne tervik

Katrin Koskaru eksponeerib seekord joonistusi. Koskaru joonistusvõtted lubavad eristada kahte kujutuste kihti, tuues efektselt sisse kahte mõttelist tasandit: pliiatsiga visandatud kujutised ja kirjad ning kustutuskummiga puhastatud, nagu poolenisti peidetud sõnumid ja kommentaarid. Märksõnadeks on revolutsioon, Havanna, deklaratsioonid, migrandid jne.  

Kolme autori tööd mõjuvad kontseptuaalse tervikuna, luues selle juures üsna pingelise atmosfääri. Kui Saareväli visandab ängistavat perspektiivi ideaalsest töötajast, masinast ja nende kahe hübriididest, siis Reisner toob esile võimalikku “kokkujooksmist” sellise ideaalkorra juures.

Koskaru aga kõnetab juba mässu süsteemi vastu, revolutsiooni retoorikat – kus deklaratsioonide ja inimõiguste rõhumise vastu protestimise kõrval on masside pimeda mässu oht. Selliseid argipäeva narratiive saaks võrrelda Marko Mäetamme õõvastavate lugudega või Kaido Ole kriipsujukuseeriatega.

Elnara Taidre


Artikkel