Galerii

"Kavaldavad kuraatorid ja noor kunst" Postimees 9.04.2007

Väljapanek on vahetuks jätkuks läinud aasta oktoobris Vilniuses toimunud Eesti-Leedu noorte kunstnike näitusele «Shoot or Shout – No Escape».
Seda viimast on usutavalt vähesed eestlased vaatamas käinud, kuid mingisuguse ettekujutuse toona eksponeeritud töödest saab näitusega kaasnevast kaheosalisest kataloogist: Leedu kunstnikele pühendatud trükisest ja Eesti esinejaid tutvustavast CDst.
Tinglikult võiks seoseid (kas või kooliliselt) leida ka Vaal-galerii eelmise näitusega, kus olid üleval Elis Saarevälja ja Alvar Reisneri narratiivsed pseudodokumentaalsed maalid, kumbki kunstnik on esindatud ka sel väljapanekul.

Vägisi paari
Juba nimetatute kõrval esindavad Eestit veel Sirli Hein, Triinu Lille ja Rait Rosin/Elo Masing ning Leedut Sandra LukoševičiÅ«tÄ—, AgnÄ— JonkutÄ—, Konstatinas Gaitanži, EglÄ— NedžinskaitÄ— ja AgnÄ— KulbytÄ—.
Põhimõtteliselt võiks sellisest ühisnäitusest saada ettekujutuse, millega tegelevad Vilniuse Kaunite Kunstide Akadeemia ja Eesti Kunstiakadeemia lõpetavad noored kunstnikud. Tegelikult on kuraatorite tahtest muutunud kõik keerulisemaks ja ka ebamäärasemaks.
Mingil põhjusel olla kunstnikud Tallinna näituse tarvis jagunenud eesti-leedu segapaaridesse ning, eeldades, et nad üritasid üksteisega vahepeal suhelda, võib «Vaalas eksponeeritavaid töid lugeda kui toimunud kommunikatsiooni/mittekommunikatsiooni tulemeid».
Tarvitseb vaid Vaalas ringi kõndida, et märgata sellise idee läbikukkumist juba eos. Mil moel kommunikeeruvad näiteks Merike Estna ja AgnÄ— KulbytÄ— või Sandra LukoševičiÅ«tÄ— ja Sirli Hein? Ja mis sügavam mõte võiks sellisel «paaripanemisel» olla? Tõestada, et üks kunstnik teeb oma pilte Vilniuses, teine aga Tallinnas?
Ja vähe sellest, kuraatorite Milda ŽvirblytÄ— ja Maarin Ektermanni (ma küll ei tea, kummale neist see idee kuulub) välja pakutud näituse formaat «püüab end kui traditsioonilist «noore eesti ja leedu maali» näitust üle kavaldada ning kaugeleulatuvate järelduste ja üldistuste asemel serveerib mängulist (taas)kohtumist ja sõprusmatši».
Sellega kavaldavad kuraatorid üle küll vaid iseend, sest praegusel väljapanekul kõnetavad vaatajat ikka kunstnike tööd eraldivõetuna, mitte «sõprusmatšina», sest tööd on siin märksa huvitavamad kui kuraatorite ambitsioonikas ja segasevõitu idee.

Dissonantsid
Nimetaksin esmalt Merike Estnat. Ta maalid on selgelt isikupärased ja huvitavad («Kiss my Ass», «Täna hommikul, kui ma ärkasin, ma äkki märkasin, et olen lihtsalt veel üks rumal lits» II), kuid oma intensiivsusega mõjuvad AgnÄ— KulbytÄ— tundlike tööde («Instead of Letter») kõrval hävitavalt. Teises ümbruses oleksid need sootuks tähendusrikkamad.
Üsna sarnane dissonants tekib ka Sirli Heina ja Sandra LukoševičiÅ«tÄ— vahel. Viimase «lugusid jutustavad» maalid tunduvad olevat ehk terve väljapaneku põnevaimad. Raske on muidugi ütelda, kas ta ka ise usub neid lugusid, mida maalidel vahendab.
AgnÄ— JonkutÄ—, kes piirdub paari värviga, tuleb kuidagi tuttav ette, aga nii kipub noorte kunstnike puhul sageli olema.

Kunstinäitus
Eesti ja Leedu noorte maalikunstnike ühisnäitus
«Fresh Paint»
Tallinnas Vaal-galeriis
17. aprillini

Teet Veispak

Artikkel