Galerii

"Sõna on kuraatoril" Sirp 20.04.2007

Eesti-Leedu sõpruskohtumised

“Shoot or Shout – No Escape” Vilniuse Art’s Printing House’is  19. X – 3. XI 2006 ja “Fresh Paint” Vaala galeriis 29. III – 17. IV.

Kaheosalise maaliprojekti proloog on kahe riikliku kunstiakadeemia sõbralikud suhted ja 2004/2005 toimunud analoogne näitusepaarik. Alustades uue seeria ettevalmistamist 2006. aasta kevadel, tundus aeg olevat küps, et nihestada traditsioonilist ülevaatenäituse formaati. Triksterdamisega tehti algust oktoobris 2006 Vilniuse näitusel, kus eestlased eksponeerisid lisaks oma värsketele, kuid kodus maalitud töödele nn koopiaprojekti. Varem kohale sõitnud Alvar Reisner, Sirli Hein ja Rait Rosin maalisid leedukate töödest üks ühele remake’e. Nii võis mastaapsetes näituseruumides ringi uidates (tegevuskoht oli endine trükikoda) sattuda ühele tööle mitu korda ja see väike provokatsioon nihestas klassikalist ülevaatenäituse formaati ning ärgitas kahte gruppi üksteisega suhtlema.
Brainstorm’ides projekti järgmist etappi, Vaala näitust, otsustati Vilniuses peetud ümarlaual eesti initsiatiivil katsetada näituse üldkontseptina veelgi mängulisemat formaati. Kunstnikud jaotati eesti-leedu segapaaridesse ning nende paarikute lähteülesanne oli hoida omavahel kontakti ning selle kontakti alusel luua uued tööd Vaala näitusele. Selline suhtluseksperiment oli katse pääseda fataalse maiguga kategooriast “noore eesti ja leedu maali ülevaatenäitus” ning teiseks oli oluline ergutada kunstnike grupid omavahel, vahendava kuraatoriinstitutsioonita, tihedamale koostööle. Kui tavaliselt leiavad sellised mehaaniliselt kokku pandud koostöövormid aset live’ina ühistel sümpoosionidel, siis Eesti-Leedu projekt toetus eelkõige meilivahetusele, mängides nostalgiamaigulise kollektiivse mälestusega, kus tervel klassil oli kirjasõber-klass välismaalt.

Eksperimendi tulemid
Seitsmest paarist jõudis Tallinna näitusele neli, ülejäänud kolm, kelle paarilised olid taganenud, esitasid individuaalsoorituse. Lisaks meilitud ideedele, plaanidele ja visanditele said osalejad toetuda Vilniuse näitusele, mis andis hea ülevaate, milliste teemade ja käsitlusviisidega on keegi hiljuti tegelenud; lisaks sealsed ateljeede külastused ning omavahelised arutelud, kuidas sellisele näituseprojektile peaks üldse lähenema. Mõned ühiselt veedetud päevad enne Tallinna näituse avanemist andsid paarikutele taas silmast silma kontakti võimaluse ning ühtlasi tuli projekt ka lõpuni viia, paigutada oma eraldi maalitud tööd tervikuks.
Paarikute liikmed olid jäänud enamasti oma äratuntava ja eristuva käekirja juurde ning otseselt koos/kokkumaalitud töid à la John Smith ei esitatud; üksteisele läheneti pigem kui adressaatidele, oma väljakujunenud stiili ettevaatlikult partneri poole kallutades.
Triinu Lille ja Agnė Jonkutė, kes mõlemad viljelevad ühel toonil mängivat,  ruumilisuse-viidetega abstraktsionismi, olid Tallinna näituse jaoks jõudnud sarnaste teemaarendusteni oma minimalistlikes, joonel põhinevates töödes, mille vormistas tervikuks kokkuleppeliselt range formaat. Sirli Hein ja Sandra Lukoševičiūtė eksponeerisid koos värskeid väikseid narratiive oma sarjadest, esitades kõrvuti kaks terviklikult välja kujunenud omailma, mis mõlemad on sürreaalse maiguga kohad grotesksete tegelaste/tegevuste paigaks. Agnė Kulbytė ja Merike Estna, kelle lähenemised maalile on väga erinevad, võnkudes peaaegu akvarellilikest ja visandlikest (Kulbytė) jõuliste ning irooniliste  väideteni (Estna), esitasid mõlemad mitmed eriformaadilised tööd, mis näitusel paiknesid läbisegi nii-öelda kommunikatsiooniparvena kirjade asemel, mida nad üksteisele ei saatnud, nagu poeetiliselt väljendas Kulbytė.
Üksteist täiendavatele paarikutele sekundeerivad Rait Rosin, Konstantinas Gaitanži ja Elis Saareväli, kelle puhul üldse mitte toimunud kommunikatsiooni võib lugeda samuti kommunikatsiooniaktiks – kui ei suhelda, on see sõnum millestki, näiteks kunstilistest erimeelsustest, sobimatust kaugsuhte-formaadist, proosalisest ajapuudusest vms.
Põhiline, mida osalev kunstnik võiks sellisest projektist saada, võikski olla oma kogemuste võrdlemine ja Teise kaudu enda nägemine. Selle näituseprojekti puhul lõi isiklikul tasandil suhtlemine vajaliku vahetu kontakti n-ö institutsioonidevahelises näituseprojektis. Tõukudes mehaanilise komplekti raamidest, tõi projekt kokku väga erineva lähenemisviisiga kunstnikud, kes on oma värsketes töödes teinud head individuaalsed sooritused, mida boonusena saab lugeda ka adresseerituna üksteisele.

Maarin Ektermann

Artikkel