|
Andres Lõo kureeritud näitus Vaal-galeriis on väike segment sellest noorest kunstist, mida Tallinnas praegu näha saab: kunstihoones on Härmi ja Soansi kokku pandud «Uus laine. 21. sajandi kunst», Polümeeris Non Grata Kunstikonteineri samanimeline väljapanek, aga teised aktsendid ning esinejadki, ja kellele sellest veel vähe, võib minna veel endisesse Patarei vanglasse, kus kunstifestivali «AHNE» raames on eksponeeritud mitmete maade kunstikoolide üliõpilaste kohaspetsiifilised tööd.
|
|
Ehkki kõik need näitused vajaksid lähitulevikus põhjalikumat analüüsi (nagu ka kunstisituatsioon tervikuna), võib kindlalt väita, et nende taga seisvate kuraatorite arusaamad sellest, mis ja kes on meie praeguses kunstipildis tähtis, erinevad kardinaalselt.
Lõo positsioon on selge: «Püüan näha kunsti, mis ei ürita midagi olla, tahan näha kunsti, mis on enesestmõistetavalt ega mängi kunstiks olemist.» Sellest kuraatori püüdest on kerge aru saada, sest «kunstiks olemise» mängu kohtab näituselt näitusele tüütult palju, kuid siiski see ei domineeri.
Ise ei pööraks ma sellele erilist tähelepanu, sest «millekski/kellekski olemise mäng», olles meie kultuuri lahutamatu osa, kuulub samavõrd mõistetavalt kunstiellu ega puudu selleltki näituselt. Või arvab Lõo, et keegi neist kaheteistkümnest kunstnikust, kes on Vaalas esindatud, ei mängi oma tööga «kunstiks olemist»?
Mida siis eksponeeritakse? Natuke maali, natuke installatsiooni ja veel ühte-teist. Miramii Maarja Vaher muretseb keskkonna pärast ning on paigutanud kaasaegse kummuti lahti tõmmatud sahtlitesse kasvavad lilled. Neid vaadates kuuled vaikset sulnist muusikat ning saad seinale kinnitatud tekstilt teada, et keskkonna säästmiseks tuleb istutada puid. (Usutavalt ta metsanädalal kuskil sellega tegelebki.)
Timo Toots («Kaks kaadrit») näitab tulest rikutud piraatkassette. Reaalselt ja fotol. No mida küll arvata? Kunstnike kollektiiv Stella eksponeerib maali «Ei kujuta ettegi», pakkudes kõrvale riputatud lipikuga selle alghinnaks oksjonile 100 krooni.
Keda siis kunstnikest viimaste oksjonite hinnad ei puudutaks; aga paraku on Stella töö vaid oksjonimaja noortenäitusel ja sealt tuleb see tagasi koju viia.
Väga lakooniline (aga veel rohkem kulunud) on töö «Selle koha peal peaks olema Meelis from Tartu installatsioon». Tiit Sokk on tõstnud end enesekeskse tööga «Tiit Sokk» pärjatud kunstnike panteonile. Seda tööd ei tohiks vaadata kui eneseirooniat, pigem kui kasvava enesekindluse märki. Ja see on hea.
Siiski ei piirdu see näitus ainult noortega. Siin on Marko Mäetamme kinnitusrihmade ja nukkudega «Pink», Martin Pedaniku ruumilise vormi omandanud «Kizoo». Neile, kes tunnevad kiusatust avastusretkede vastu erootikamaailma, võiks soovitada vaatamiseks Edith Karlsoni ja Kadri Metstaki «Unlock Me».
Mihkel Kleisi «Eyes Of The Beholder» on näituse huvitavamaid töid. Vähemalt andis see mulle vihje vaadata näitust kümmekonna pealtvaataja silmega ning tõdeda, et sel näitusel on eksponeeritud tõesti midagi, natuke midagi sellist, mis on enesestmõistetavalt kunst. Või mis tähtsust sel on?
Teet Veispak
Artikkel
|
