Galerii

"Monumentaalliblikad Narva koolides ja teistes asutustes" Eesti Päevaleht 28.05.2007

Ühel kenal kevadpäeval pakiti mõned kunstikriitikud koos Endel ja Rutt Tulvinguga väikebussi ning korraldati Karin Taidre juhtimisel spetsiaalne tuur.

Aastail 1996–2006 valmis Rutt Tulvingul 17 suureformaadilist, enamasti ühte fantastilist liblikat kujutavat dekoratiiv-pannood, mis kingiti 12 Narva koolile, Narva kolledzˇile, muusikakoolile, lasteaiale, muuseumile ja linnavalitsusele. Väliseesti kunstnik, kes alates 1993. aastast on regulaarselt sünnimaad külastanud, on erilise tähelepanuga suhtunud just Narva linna ning igal aastal, kui ta pidas seal modernistlikku kunsti puudutavaid loenguid, valmis Tulvingul ka järjekordne liblikas.

Valminud kunstnikupoolsel initsiatiivil, on see üks (töö)mahukamaid keskkonnakunstiprojekte, mis on taasiseseisvunud Eestis tehtud. Pikaajalise ja üha kasvanud protsessi käigus on kunstnik loonud korduva motiivi kaudu visuaalsed ühenduslülid enamiku Narva ühiskondlike asutuste vahele.

 Olulised märksõnad on enda suhestamine konkreetse kogukonnaga ning oma panuse andmine elukeskkonna estetiseerimisse. Tüüpprojektidena kerkinud koolimajadele on sisse programmeeritud võõrandumismaik, inimeste tootmise masina tunne.

Lõputud kõledad koridorid, kuhu kaovad ära sinna hubasemaks muutmiseks riputatud õpilastööd; laiad trepid, mida mööda voolab käratsev mass. Nende endiselt “nõukahõnguliste” ja mastaapsete koolisaalide kohal troonivad nüüd Tulvingu maalitud hiigelliblikad ning see kompositsioon mõjub metafüüsilise ruumikogemusena.

Liblikamissioon

Liblikad on olnud Tulvingu maali- ja graafikaloomingus keskseks kujundiks viimased 15 aastat. Arhetüüpselt kaunist ja kergemeelsest tiivulisest on saanud jõulised ja dominantsed olendid, kelle metsikud tiivad hakkavad edaspidi laperdama üle aastapäevaaktuste ja pidulike koosviibimiste.

Kõik pannood on loodud kohapeal, pidades silmas konkreetse ruumi mastaape ja värvilahendusi. Õpilaste jaoks on sellel kahtlemata isiklik ja eriline tähendus, et kunstnik tuli, töötas ning rääkis neile oma loomingust ja kunstist.

“Tädi Rutt” on Narvas ilmselt peaaegu poolmüütiline tegelane, keegi, kes tuli kaugelt kohale just nende pärast, õpetas neile esimesed ingliskeelsed sõnad ning pühendas osa oma loomingust. Ilmselt on igal Eesti väikelinnal oma eriline väliseesti kunstnik, kes koos taassaavutatud vabadusega saadikuna läänest külla tuli. Haapsalus oli selleks näiteks Ilon Wikland, kelle meeldivat ja leebet isikut tervitati iga kord väikese piduliku eeskavaga. Kohalike mällu on need, eriti 1990-ndate algusest pärinevad käigud jäänud kui eksootiline sõnum juba kohale-jõudnud ühiskondadest.

Maarin Ektermann

Artikkel

Loe artikli täisversiooni Artishokist.