Galerii

"Kunst, mida ostetakse moodsasse koju" Postimees 4.07.2007

Kui sa elad metsas, keset ohakaid ja nõgeseid, siis on kerge tekkima tunne, et maailmas, kus enamik inimesi igatseb ilusat ja nüüdisaegset kõigi mugavustega kodu, selle juurde lisaks kümneid otseselt eluks mittetarvilikke asju, on midagi väga viltu.

Küllap ongi, sest ainus, mida piiramatu tarbimine tekitab, on himu uute, sageli veel vähem vajalike vidinate järele.
Kunstnik võib seda kõike küll sarjata, kuid ta roll on ühiskonnas toimuvate protsesside kriitikuna marginaalne ja paraku ka kontroversses olukorras: tema positsioon ja maailmanägemus huvitab tegelikult väheseid ning ta «kriitilised» taiesed saavad paradoksaalsel moel kergelt just selle moodsa kodu, millesse ta irooniliselt suhtub, arvestatavateks kujunduselementideks, omandades uues kontekstis sootuks teise tähenduse, kui kunstnik arvas neid kandvat.

Iroonia kodu üle
Rajangu näib olevat mitmete meie elus toimuvate asjade suhtes kriitiliselt meelestatud. Kriitilisust või irooniat tarbimise suhtes võis märgata 2005. aasta Tartu näitusel «Bedroom’s Show», kuna ühiskonnakriitilisust on ta puhul võinud täheldada varemgi (näiteks 2004. aasta näitus «Sweet Little NATO»).
Praegusel näitusel on kunstniku tähelepanu fokuseeritud kodule, mida käsitletakse «kui kinnisvarareklaamides loodud konstruktsiooni, kus pakutakse kodu kui kunstiteost tõotusega ilusast ja harmoonilisest elust. See kodu kipub privaatse koha asemel olema pigem uuemate elustiilialaste saavutuste väljapanek».
Sellele lähenemisele osutavad tööde nimedki: «Vali kodu Pirital! Selle üle võid uhke olla!», «Ilusa elu algus. Sinu kodu Pirital», «Kodu Kakumäel! Ainult parimatele!» või «Sinu voodi võib olla kunstiteos». Olgu siis nii, ehkki ma selle «kriitilisuse» mõistmiseni päriselt ei jõudnud, kuna inimene võib elada – sõltuvalt muidugi võimalustest – seal, kus ta tahab, ning just nii, nagu ta soovib.
Võib teha oma kodust kunstiteose või midagi muud. Seada tema valikuid ning otsuseid – nagu ka kinnisvarafirmade püüdlusi oma kaupa maksimaalse efektiivsusega turustada – kahtluse alla ei ole tänapäeval eriti ajakohane.
Mida peaks siis moodsaid elamuid turustav firma tegema, kui mitte neid müüma? Loomulikult pakub ta neid välja «ilusa ja harmoonilise elu» pandina, kuna nii müüjad kui ostjad teavad, et see kõik on tühipaljas fiktsioon, sõnamäng, mida keegi tõsiselt ei võta.
Ka kodu privaatsus, inimese «privaatsfäär» tervikuna ei ole olnud ajalooliselt konstantsed, vaid muutuvad. Kord on seda olnud palju vähem, kord rohkem, aga tekkinud on see arvestataval moel ikka alles koos kodanlusega.
Miks peaks siis praegu olema kodu privaatne, kui osa inimesi seda enam ei soovi, vaid tahab seda eksponeerida? Selline elustiil võib tunduda küll veider ja arusaamatu, aga hukka mõista ei ole seda mingit põhjust. Las siis elavad just nõnda, nagu tahavad. See on nende vabadus, mis ei peaks kedagi teist puudutama.

Surm ja porno
Ma ei tea, kui põhjalikult on Rajangu üldse nende küsimuste üle juurelnud; võib oletada, et tema käsitluses segunevad mingid lapsepõlvemälestused ning ettekujutused kodust sellega, mida pakuvad praegu näha kõikvõimalikud arhitektuuri- ja disainiajakirjad ning end pealesuruvad reklaamid.
See võib muidugi tekitada segaduse, aga ega seepärast üks halvem ole kui teine. Lihtsalt erinevad, ja kuldsed, võivad olla nad mõlemad.
Teiseks aktsendiks kõnealusel näitusel on installatsioon «Muldne kodu». Muldne kodu tähistab metafoorina me kõigi viimast eluaset, ole sa siis varem elanud, kus tahes. Rajangu esitatud töö on nihestatud: klaasist ristkülikusse on paigutatud kirst, mille jalutsis asuvas laiaekraanilises teleris jookseb rassilistest eelarvamustest vaba (must mees seksib valge naisega) pornofilm.

Sügavat mõtet pole
Porno ise on tüütu ja suletud kirst ei lase installatsiooni ideel tervikuna realiseeruda. Kogu asjal oleks ehk siis jumet, kui see oleks avatud ning kadunuke ise filmi vaataks, või vähemalti oleks näituse külastajaile selline võimalus pakutud... nagu avamise aegu lamas seal üks noormees.
Seks ja surm on küll lähedased, aga pornofilm on viimane asi, mis sellele lähedusele võiks viidata. Võimalik, et Rajangu tahabki rääkida võõrandumisest.
Kardan, et püüd otsida Rajangu töödest erilist sügavmõttelisust on tühipaljas ajaraisk. On lihtsad teemad ja nende raames aastast aastasse korduvad kujundid (igavene tuli, ahi), mis on talle lihtsalt ette juhtunud ning meeldima hakanud.
Neid ta siis intensiivselt ekspluateerib, nagu ka kriitikute soovi näha kõige selle taga jumal teab mida. Seega peaksid Rajangu tööd hästi sobima moodsasse koju.

Näitus
Raul Rajangu
«Kuldne kodu. Muldne kodu»
Vaal-galeriis 7. juulini

Teet Veispak

Artikkel