Galerii

"Vana Viha tagasitulek" Pärnu Postimees, 11.09.2007

Viha on Pärnu juurtega väliseesti luuletaja ja kunstniku Arno Vihalemma hüüdnimi. Tema maale näeb Pärnus kunstnike majas, kusjuures ma ei ole üldse kindel, kas need kõigile meeldivad.

Näitus teeb mind natuke ettevaatlikuks. Arvo Mägi ja Viha kirjavahetus “Kord Vihalemm elas Ystadis” räägib pikalt Viha graafika müügiraskustest. Mulle pildid meeldivad, asjatundjad hindavad neid samuti kõrgelt, aga pilte ostab põhiliselt keegi hulluarst – loova mõtlemisega lähedalt kokkupuutunud isik.

Seevastu Vihalemma luule on lõbus, terane ja suures osas meelelahutuslik – just selline, mida võib lugeda filoloogilise erihariduseta või mäekõrguse lugemuseta. Lõbus ja valugrimassita neelatav lektüür on eesti luules uus, kui nii mõelda, pole enne Viidingut, Beierit, Ruitlast ja Contrat peale Viha midagi võtta.

Nii et Viha võib õigusega pidada lugejasõbraliku traditsiooni rajajaks eesti poeesias. Võimalik, et Juhan Liiv kirjutas lõuatäie viina eest raamatujagu võimsaid vemmalvärsse, paraku on säilinud ainult pudemeid. Vihalemm on aga kirjutanud viis raamatut. Kodumaal ilmunud koondkogu “Lugemik” peaks raamatukogudes saadaval olema.

Teise põlve väliseestlane

Viha debüüt 1936. aasta Loomingu 8. numbris näitas isepäisust ja ärgast luulevaistu, aga siis tulid segased ajad ning esimene raamat “Kaja kivi südames” ilmus alles 1954. aastal Rootsis. See kogu käib küll, aga lugemist on tark alustada teisest kogust “Consolationes”, mis ilmus 1961. “Kui oleks üks põis/ja selles üks õis/ja see põis mul põksuks põues …” on juba see õige Vihalemm.

Samas köites on eesti kirjanduse kõige võimsam hauakiri: “Tahtsid hoida kõrgel/Kunsti kuldset plagu,/aga plaguvarrega/said järjest vastu magu.”

Vihalemm on kirjutanud luuletusi kõige jaburamatel teemadel: ninakarvadest, purjus Noast, piilupartidest, Karl Marxist, kes kohtub taevas Jeanne d’Arciga, püssirohutünniga erakust vaala kõhus ja kapsaussist.

Ka lihtsast lihunikutööst võib Viha kirjutada südamesseminevaid värsse:

Kui se Joul jo kätte joudis,
siggad ärra tappeti,
kekki, verriwursti techti –
no kül armas oli se,
vegga armas minnole.

Teise põlve väliseestlase ja saksa pastorite keelekasutuse osatamist talle muidugi andeks ei antud, aga et Viha elas omaette vaikses Ystadi-nimelises kalurikülas, oli teda raske otseselt mõjutada.

Edasi tulevad kogud “Tsooloogia ehk ingel lindudega” 1966, “Ühe keelega kannel” 1979 ja “Viis on viis” 1986. Viha on tõlkinud kogumiku Nils Ferlini luulet, mis on samuti lõbusapoolne lugemine, aga kindlasti mitte kohustuslik kirjandus.

Hoogne, teravmeelne, ennustamatu

Vihalemma luuletöö on tõsine tükk. Eriti imelik on vaadata meie raamatulette, kus laiutavad luksusköidetes Vaarandid ja Tunglad. Mõtled, mis neil kirjastajatel kõrvade vahel pehkib.

Jumaliku andega Vihalemma poleks nagu olemaski, “Lugemik” ilmus 16 aastat tagasi oludest tingitult kesises köites, mis näeb originaalkogude kõrval välja nagu vaene sugulane.

Võtame esimese salmi Viha luuletusest “Käibetõed ja püsivaled”:

Armsad vennad ja õed –
need käibetõed, need käibetõed
on ikkagi t õ e d
ja need ojad ja jõed
kus eluvaim niriseb sehes –
vesi, veri ja saast
juba madalast maast
neis sehes kui ajalehes.

Mida on Vaarandil siia kõrvale panna? Või Merilaasil ja Alveril? Kui, siis Alveril, aga väga vähe. Loed rõõmuga Vihalemma ja näed, et luuletada on ikkagi hoopis midagi muud kui tuima panna.

Kurdetakse, et laps ei loe, samal ajal lüüakse koolis Jaan Krossiga näkku. Pärast seda ei kasuta paberit enam peldikus ka.

Kirjandus on tore asi, mõnus meelelahutus, inimvaimu võidukäik, aga mitte higine tükitöö. Aga seda juttu ei ole mul kellelegi rääkida, ei kirjastustes ega koolides. Ka kolleegidest kirjanike hulgas tuleb hoolega seltskonda valida. Aga isegi kui peaksin rääkima üksi tühjas toas, ei jää ma vait.

Ajan ikka oma joru edasi, et eesti kirjandus on väga suurepärane asi, väliseesti luule iseäranis. Vihalemmale lähedase temperamendiga on Urve Karuks ja Ilona Laaman. Eriti ülekeeratud vindiga modernismi pakub Ilmar Laaban, kelle sõnamänguline “Rrosi Selaviste” on samuti hoogne, teravameelne ja ennustamatu.

Ivar Grünthal on esimese suurusjärgu täht, aga kes teda lugenud on? Nii Grünthal kui Kalju Lepik on rõõmsad ja elavad autorid, keda kannatab kaine peaga lugeda, aga meie suretame oma vaimu Vaarandite ja Tungalde dieedil. Piinlik, igas tungalteras meelemürki ei leidu.

Nii et ärge laske ennast hirmuta Vihalemma maaliloomingust ega eesti kirjanduse mainest, mille kõikvõimalikud Haavaoksad, Kesamaad ja Vaarandid on hävitanud. Lugege Vana Viha ja teil hakkab kohe parem, sobiv tekstinäide pärineb luuletusest “Olla – võib-olla”:

Jutt valiku-vabadusest
on ainult üks vagajutt
me elus kus sassis ja segi
on niihästi naer kui nutt.
Pead pidama vastu ja möönma
et mustus ei olegi must.
Ja kõige lõpuks pead tundma
omaenese närusust.

Sven Kivisildnik

Artikkel