Galerii

"Kunstnik Kaido Ole dekonstrueerib hümni" Eesti Päevaleht 4.10.2007

Kunagi olid rahvuslipp ja -hümn pühad asjad, nüüd võib neid mõnuga tõlgendada.

Rahvuslike sümbolite ja rituaalidega on uuemal ajal erinevalt ümber käidud. Mäletan, et 1980. aastate lõpus oli Soomes üks näitus, mis hõlmas kõiki Läänemerd ümbritsevaid maid.

Läti kunstnikud eksponeerisid uhkusega oma taas siis vee pooleldi lubatud rahvuslippu, taanlased seevastu kergelt mõnitasid oma samades värvides (lätlastel oli rohkem kirsipunasem) lippu. Olukord oli erinev, sest meil oli rahvuslipp ja vana hümn vastupanu sümboliks, taanlastel või-mu sümboliks, ja ega kunstnikud eriti kuskil võimu ei salli.

Juba siis ennustasin, et kui esialgne eufooria on möödas ja areneb varajane kapitalism, küll võtavad ka meie kunstnikud sisse vasakpoolse ja võimusse kriitiliselt suhtuva hoiaku. Nii ka läks. Esimesed viited sellele tulid minu kureeritud Sorose keskuse aastanäituselt “Eesti kui märk”. Edasi tuli skandaal Raul Meele roppusi täis kirjutatud lippudega ja Marco Laimre mustaks võõbatud rahvuslipuga.

Kaido Ole on võtnud ette Eesti hümni. Idee on selles, et eri soost ja vanusest inimesed (lastest kuni vanakesteni) laulavad üksteise järel ühe fraasi hümnist. Kokku tuleb paras kakofoonia. Ole ise kommenteerib asja nii: “Ma ei ole kunagi osanud ja ka tahtnud hümni kaasa laulda. Hümni sõnad on mulle suuresti vastuvõetamatud ja mul on neid raske laulda juba sisuliselt. Või ei ole sõnadel ja viisil siin üldse tähtsust, samuti tulemuse kvaliteedil ning loeb ainult lojaalsusakt sümboli ja selle kaudu ka tähistatava suhtes?”

Anakronistlik hümn

Iseasi on see, et hümni sõnad on anakronistlikud, ja miks peaks põhimõtteline ateist, nagu Ervin Õunapuu, kaasa ümisema hümni viimast salmi? Eriti kole on kuulata hümni laulmas hingestatud näoga patrioote, kes üldse viisi ei pea. Sõnu on hümnil muidugi vaja. Venelastel oli algul Mihhail Glinka viis ilma sõnadeta. Kurdeti, et näe, sportlastel polegi tseremooniate ajal võimalik hümni laulda. Siis võeti veidi ümber tehtud sõnadega kasutusele vana N Liidu hümn.

Kuid ega Ole videod pole ka kuidagi pahatahtlikud. Tore on vaadata, kuidas inimesed püüd-likult hümni laulavad, taustaks rahvuslipp. Täiesti laiapõhjaline ja demokraatlik lähenemine rahvuslikele sümbolitele.


Ants Juske

Artikkel