Galerii

"Eesti kunsti superego, ego ja id" Sirp, 5.10.2007

Praegu Tallinna galeriides eksponeeritud töödes lehvib nii palju sini-must-valgeid plagusid, et Laulva revolutsiooni tunne tuleb peale. Eile, 4. X tähistati Eesti Kunstiakadeemia 30. soome-ugri uurimisreisi ja avati kohane graafikanäitus „Kohanemised” rahvusraamatukogus ühe hiljuti tekkinud lilleaasa veerel Tõnismäe pargis. Selle eelakordiks on JP Kaljoneni fotonäitus „Integrations” Draakoni galeriis, otse Vene saatkonna vastas.

Seal demonstreerivad soome-ugri ja samojeedi rahvaste esindajad Kremlis värskelt kinnitatud integratsiooniseaduste paragrahve, mis on trükitud vaat-nii-suure-kala-formaadis kahekäeplanšettidele ja seetõttu fotodelt selgesti loetavad. Nende seaduste eesmärk on vähemusrahvaste kultuuri ja keele tähtsuse järkjärguline vähendamine, allasurumine ja väljasuretamine. Justkui vastužestina näitab saatkonna galerii Jevgeni Klimovi (1946–1996) tagasivaatelist fotonäitust, mida saadavad lese Sirje Runge sõnad „mees, kes oskas armastada. Keerulise saatusega andekas inimene, kes oli valel ajal vales kohas. Minu julge ja väärikas mees, kes elab edasi oma kunstis.” Mulle on tuttavad JP Kaljoneni piltidel kujutatud maastikud kuna käisin üliõpilasena ka ise Kaljo Põllu ekspeditsioonidel, ja ka Jevgeni Klimovi tööd, mis näitasid kunstiinstituudi seinte püsiväljapanekus avangardi taset. Eestit Peipsi taguse kontinendiga siduvad integratsiooniniidid köidavad ja soonivad sama kõvasti kui täna 25 aastat tagasi.

Vene galeriist mitte kaugel, Hausi galerii keldris, on välja pandud Muromal sündinud kunstniku Nikolai Kormašovi portree-etüüdid. Mäletan, et 1970. aastate keskpaiku käis meil külas sugulasest muusikaajaloolane Ofelia Tuisk. Ta pühendas mind kahe loovisiku maailma. Need olid Dmitri Šostakovitš, kelle 5. sümfooniat Vanemuise kontserdisaalis kuulasime, ja Nikolai Kormašov, kelle näitust ta oli Tallinnas äsja vaadanud. Nõnda juhtuski, et enne nägemist kuulsin kirjeldust tema töödest, kus motiiv on looritatud läbipaistvatesse õlivärvikihtidesse, millest silm tungib läbi justkui hõljuvatest linikutest. See kirjeldus tundus mulle sümfooniline, nagu kõrv tungib läbi ajas järgnevate helipiltide. Seepärast seostuvad Nikolai Kormašovi maalid mulle muusikaga. Peale selle, et ta tabab elavalt ja täpselt oma modellide isikupära, paneb ta vibreerima lõuendile kantud värvifaktuuri, kasutades kihilist mikropastoosset tehnikat. Kui Nikolai Kormašovi üks lõuend sajaks tükiks lõigata ja iga tükki seejärel 2500 korda suurendada, siis sarnaneks tulemus Jaan Elkeni laialt pastoossete abstraktsioonidega Hobusepea galeriis, mida on inspireerinud pop-muusika palad. Sellel väljapanekul saab aimu, miks Jaan Elkeni näivalt korratu ja lõtv pintslitöö siiski rütmikasse kompositsiooni koondub. Sest tema pintslitöö on muusika kujutav ekvivalent.

Ehe, akustiline muusika esineb kõigis näitusesaalides peamiselt isamaaliste lauludena, alustades võimu ja vabaduse skulptuurinäitusest Kunstihoones, kus kõlavad Hudnoi pikakõrvalise koori „Jää vabaks, Eesti meri” ning Jüri Ojaveri „Kirve ja kuu” sõjaväemarsid. Vastupidi skulptorite irooniale annavad Tanja Muravskaja video neiud ja noormehed noorte kunstnike biennaalil Rüütelkonna hoones Toompeal oma parima, kui nad „Me võidame niikuinii!” raiuvad. See töö meenutab sellist möödunud aegade žanrit nagu hudožestvennoje tštenije ehk ilulugemine. Samas keldris on eksponeeritud ka Tanja Muravskaja varasem fotoseeria „Positsioonid”, mis kujutab seisvates positsioonides alasti noori, kes end sini-must-valgesse lippu mähivad, seda lehvitavad ja lennutavad. Biennaali nael on eesti-vene päritoluga kunstniku Kristina Normani videoinstallatsioon „Monoliit. Eternal Mix”. See põhineb koostöös Rühm Pluss Nulliga valminud Tõnismäe sündmuste teemalisel filmil „Monoliit”, 15 minutit kestval animatsioonidega vürtsitatud linatööl. Kuna film võitis tänavu Goethe Instituudi ning Mälu, Vastutuse ja Tuleviku Sihtasutuse II rahvusvahelise lühifilmide võistluse, siis ei ole seda võimalik avalikkusele esitada enne võitnud tööde esilinastust. Selleks peab Aljoša veel ühe rännaku kirsasaabastes ette võtma ning 17. ja 18. XI Münchenis ära käima.

Tallinna praeguse kunstipildi üks kulminatsioon on Kaido Ole „Hümn” Vaala galeriis ehk Kalevi, Peebu, Malle, Anne, Sireti, Mardi jne videoportree Eesti lipu taustal, kus igaüks laulab hümnist ühe sõna. Kalev laulab „Mu”, Peep „isamaa”, Mall „mu”, Anne „õnn”, Siret „ja”, Mart „rõõm” jne. Komasid, näiteks enne teist „mu-d”, ei laulnud keegi, ent igaüks esitas täpselt selle, mis vaja, ja sulges siis suu. Jäi mulje, nagu oleks ta pannud punkti oma sõnale kui laulu viimasele. Idee oli leida inimese ja ühiskonna suhete üldine ja neutraalne kujund, kuidas üksikindiviidid moodustavad riikliku kollektiivi. Tahtmatult, aga mudel eestlaste kollektiivist kui individualistlike aktide summast tuli selles mõttes tabav. Hümniga on tavaliselt nii, et selle alguses tõustakse püsti ja lõppedes istutakse. Kuna näitusevideod käivad ringi kogu lahtioleku aja, siis saali sisenejatel istumise momenti ära oodata ei õnnestu. Kui mu telefon helises ja ma tselluloositehase kangialuse nurgale kõnelema läksin, kõnetas seal mind üks blond noormees, küsides, kas ma räägin vene keelt, ja talle Tartu bussile pileti ostaksin; seejärel uurisid kaks kaukaasia noormeest halli džiibiga, hallide ülikondade ja kuldkettidega, kas ma räägin vene keelt ja nende luksusserviisi ära ostaksin, mida toll üle piiri ei lase; siis jooksis kangialuse alt välja Rock Café turvamees ja naasis noormehega smaragdrohelistes rõivastes ja käeraudades. Taas hämarasse Vaala sisenedes seisid näituseavajad ikka hümni hüpnoosi all, mille katkestas korraks Matti Miliuse spontaanne kõne „Oma Eesti”.

Võõrast Eestit ehk Eestit välismaalt nähtuna kujutavad Anu Pennaneni kolmeekraaniline video „Sõprus – Дружба” Kumus, mida sai näha septembri lõpuni, ja Flo Kasearu „Mulgi reisid”, homme viimast päeva Artdepoos. Esimene on soomlaslikult professionaalne töö, meisterlik kõigil tasanditel, alustades vormist ja lõpetades sisuga, millel on sedavõrd vaimukas narratiiv, et sellest ette rääkimine rikub vaatamise. Lisaväärtus on eesti ja vene noorte, nende oleku, suhete ja keskkonna dokumentaalselt tabav esitus, olgugi et tegemist on lavastusega. Eriti väärib äramärkimist toimetajatöö, kolmel ekraanil toimuva sidumine ladusaks kompositsiooniliseks tervikuks. Flo Kasearu video jutustab loo Saksamaale Eesti asja ajama tulnud rahvarõivastes tüdrukust, kes jagab kodumaad tutvustavaid trükiseid ja seisab Berliini Eesti saatkonna värava ees pukil. Ta satub aeroobikaringi – ning hularõngas vahetab välja kirjatud vöö ja triibulise seeliku. Tüdruk pöördub kodumaale seda saksa asja keerutades. Flod kui Saksamaal õppivat Eesti üliõpilast kehastab walkmanni-muusikat kuulav tüdruk, kellele rongis „Welcome to Estonia!” buklet pihku surutakse. Flo Kasearu näitus on eksperimentaalse iseloomuga, haridus Berliini kunstiülikoolis põhineb suurel määral individuaalsetel otsingutel ning õppekaaslaste töö jälgimisel. Videotele on lisatud saatemaalid, kus kujutatud ekraanil vilksavaid motiive.

Jevgeni Klimovi, Nikolai Kormašovi ning Jaan Elkeni puhta kunsti võtab kokku tarbekunstniku Eeva Käsperi klaaspärlimäng „Õrn. Salvestatud mõjutused” Hopi galeriis. Piimklaasist ja peenest traadist unenäolised vormid kehastavad kunstniku teadvuse sukeldumist individuaalse taju ja mälestuste süvakihtidesse. Mati Karmini ja Jaagup Metsalu „Kasiinotorn Suur Tõll” võimu ja vabaduse näitusel esitleb rahvuslikku progressi raudbetoonist fallose kujul. Kasiinokürb tõuseb Tallinna lahe lainetest samal teljel laululava kaarega ehk Suure Tõllu naerva suuga. Nende kahe töö vahele jääb kogu keskendunud, koolitatud, distsiplineeritud ja ühiskondlikult teadlik kunst, kaasa arvatud „Templi Tüür ja tule Meel” Kunstihoone galeriis, „Impacti” graafikaväljapanekute avalöök Rotermanni soolalaos jne. Ootamatult kui magmapurse avanes 27. IX kunstiprojekt „Entroopia” hoones Pikk tänav 42. Metallehistöö ja skulptuuri üliõpilased Tõnis Malkov (algataja), Linda Al-Assi, Kadri Allekand, Elsa Dessarps, Adele Jeandupeux, Pilleriin Jürisoo, Põvvat Kama, Mart Kekišev, Jekaterina Kultajeva, Yang Li, Marita Lumi, Ivo Pottsepp, Kaia Saarna, Sandra Savelli, Nikita Šatunov ja Märt Vaidla arvavad, et kunstnikke diplomeeritakse üle kriitilise piiri. Kõigil kunstnikupaberi omanikel on midagi aktuaalset öelda, nad kõik annavad toodangut. Selles massis hakkab ilmnema ette kavandamata statistiline korrapära, ootamatu resonants, prognoosimatud grupilained. Ühesõnaga, paljastub kollektiivne alateadvus. Alustati sellest, et pruun paber teibiti lakke, võlvidele, seintele ja põrandale. Siis vaadati järjest Krzysztof Kieślowski „Dekaloogia” filme ja arutati kollektiivseks alateadvuseks kokkusulamise võimalikkuse üle. Järk-järgult hakati joonistama, igaüks sinna, kuhu juhtus. Algas päevad ja ööd läbi kestev protsess, autorite sõnul „eksperimentaalne ettevõtmine, mis leidis aset kinnises suletud ruumis, kus tegelesime ronimise, seiklemise, peitupugemise ja aelemisega, mis kokku genereeris tohutul hulgal puhast rõõmu ja positiivset energiat koostegevuseks”. Saatemuusikat esitasid Mariano Bulligan ja Bin Hu. Integratsioon par excellence, puista eestlaste ja venelaste sekka mõni prantslane, hiinlane ja võrokene, viska peale joonistussütt. Meie oma Eesti internatsionaalne neutraalne dada.

Andri Ksenofontov

Artikkel