Galerii

"Üks väike laul oli rannas maas..." Eesti Ekspress 11.10.2007

Kaido Ole näitus “Hümn ei ole laul” Vaala galeriis. Näitus on avatud 16. oktoobrini.

Neopopi laines 1990. aastate alguses kunstiareenile kerkinud Kaido Ole on müstiliste keerdkäikude kaudu ­jõudnud kontseptuaalse videokunstini. Ei eksisteeri enam kooslust “John Smith” (Kaido Ole +­ ­Marko ­Mäetamm) ega pallikujuliste peadega kriipsujukusid. Pühalikult sakraalse ­keskkonna on Ole loonud nüüd Eesti hümnile ja lipule. Nii et näituse märksõnadeks jäävadki “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.

Eesti Rahvuslikul Liikumisel on huvitav kodulehekülg, kus on võimalik jututoa-laadses atmosfääris avaldada patriootlik-natsionalistlikus võtmes arvamust oma maa ja kultuuri kohta.
Muuhulgas avaldatakse seal ka selliseid mõtteid: “Võiks asjad nii seada, et me saaks endale uue ja parema hümni. Praegusel hümnil ei ole sisu ega midagi minu arvates. Selline tuim ja .... kole. Näiteks meie naabril Venemaal on oluliselt parem hümn. Nende oma on väga ilus. Pole mõtet plõksima hakata, et à la õigele eestlasele peab ikka oma hümn meeldima, mitte nende okupantide oma. Kes meile sellise hümni üldse sättis?”

Keegi arvas aga hoopis, et Tõnis Mäe “Koit” on näiteks väga kena lugu. Ka palju paremate sõnadega. Sealjuures tunnistab ta siiralt, et praegust hümni nüüd küll ei vaevu kunagi pähe õppima.

Samas leidus seal ka vastupidiseid seisukohti: “Kuna Eestil ja Soomel on sama viisiga hümn, siis võiks isegi hümni muutmine kõne alla tulla. Aga minu arust ei ole kombeks nii pikka aega kasutusel olevat hümni muuta. Ja kuidas sa ütled, et hümnil pole sisu?”

Sellised on siis eestlaste kommentaarid ja mõtted meie pühaloost. Ole on muutnud hümni aga mantraks, mis meil pidevalt peas vasardab. Iseasi on muidugi see, kas seda mõtestatakse formaalselt või puhtsüdamlikust patriotismist. Kunstnik ise väidab samuti, et pole kunagi osanud ega tahtnud hümni kaasa laulda.

Kas hümn on ikkagi iganenud tseremoonia? Kokkuvõttes on see siiski seotud konkreetse koha, paiga ja enese identiteediga. Kõigele sellele järgnevad juba emotsioonid. Hümn ei ole tõesti laul, sest see on midagi enamat. Slavoj Žižekit parafraseerides ongi see just meie ideoloogia ülev objekt.

Sotsiaalpoliitiliste struktuuride ja publikuga manipuleerides on Ole muutnud ka lipu tähenduslikuks. Eesti kunstis on nii Marco Laimre, Raul Meel kui ka noorkunstnik Flo Kasearu kasutanud lipu nn omaväärtust kui sõnumit osavalt ära. Üldiselt on hümn ja lipp eestlastele aktuaalsed ning olulised sümbolid, millega niisama ei “liputata”. Kunstis on aga kõik lubatud ja see muudabki näituse intrigeerivaks.

Eks Olel ole endal sel teemal oma isklik suhe ja asjad ajada. Ta laulab ka ise fraase hümnist sinimustvalge lipu taustal. See on teatud mõttes omane 1980. aastate postmodernistlikule kunstile, mida iseloomustab poseerimise ja massiteabega konkureerimise püüe. Ehk siis hulkade poole pöördumine ja suure kommunikatiivsuse taotlus.

Paralleeliks võiks saksa kunstist tuua Hans Haacke ja tema kontseptsioonid ning etteasted teatud rahvahulkadega suhtlemises. ­Haacke ja filosoof Pierre Bourdieu jagasid kogemusi kunsti ja poliitika vahelistest suhetest, kuid ei jõudnud selles vallas eriti kaugele. Nad lihtsalt ei leidnud antud kontekstis ühist keelt. Samalaadselt püüab ka Ole näidata, et meie identiteet on meis enestes, kus kunst ei mä ära kokkuvõttes enam midagi.

“...mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa!”

Riin Kübarsepp

Artikkel