Galerii

"Mida annab meile teadmine, et Britney on rase?" Eesti Päevaleht 6.12.2007

Vaala näitusel vaatlevad Eesti meediakunstnikud eri enesenäitamise vorme.

Jälgimisühiskonna teema on olnud päevakohane aegade algusest peale. Bugging systems’i arendamine ulatub 3000.–2500. aastatesse eKr. Maltal ehitatud templite seintest võib leida salakuulamiseks mõeldud korkidega suletavaid ruumidevahelisi kanaleid. Tänapäeva digivahendite keskkonnas, millega saab privaatsele alale tungida ja isiklikku elu eksponeerida, on teema eriti aktuaalne, millest on haaranud Eesti meediakunstnike ühingu liikmed näitusel “Läbipaistev põlvkond”.

Selle näituse puhul on oluline rõhuasetus inimeste enda käitumisel, mitte niivõrd riigi jälgimissekkumise kritiseerimisel. 1990. aastatel oli kodulehekülg peamine enesenäitamise vahend internetis. Nüüd on siis blogimine, konto Rate’is, Orkutis, online-kohtumisportaalides ja oma nime all kommenteerimine ning muud võrgusolemise vormid, nagu avataara Second Life’ is, muutunud identiteedi kohustuslikuks osaks.

Jälgimisteema meediakunstis

Meediakunstis on jälgimisühiskonna teema endastmõistetav. Jälgimisühiskonna kriitikaga tegelevad kümned aktivistid ja grupeeringud. Soliidsemas vormis korraldas Karlsruhe ZKM – Euroopa suurim uue meedia kunsti uurimise ja näitamise keskus – 2001.–2002. aastal näituse “CTRL [SPACE]. Rhetorics of Surveilance from Bentham to Big Brother”. Nagu pealkirigi ütleb, Benthamist Suure Vennani. Jälgimisühiskonna teemat on kombeks alustada Jeremy Benthami 1785. aastal välja pakutud uut tüüpi vangla, panopticum’i projektist, mis võimaldanuks valvuril näha kõiki vange korraga ja olla ise vangide jaoks nähtamatu. Kuigi vanglat ei teostatud, on Benthami projekt pakkunud erakordset huvi “pilgu võimu” arhitektuurilise teostusena. “Suur Venna” laadseid reality-show’sid on Eesti televaatajagi näinud. Viimaseks hitiks on maamehe naiseotsimise lugu. Millal tõsielusõu vaataja teki alla viiakse, on aja küsimus. Mare Tralla töö “Minu kaamera, minu keha” on selles mõttes metafoorne ja viibki vaataja “teki alla”. Teistepiilumine toetub ürginimlikele tungidele. Jalgade vahele piiludes näeme iseennast. Pole välistatud, et suurema osa internetiliikluse mahust moodustab seksuaalne info.

Meediateoste esitlemise võimalused

Riin Kranna-Rõõsi ja Eve Arpo “Mobiilipuu” on näiteks enesekriitilise mobiiliprojekti võimalikkusest. Septembris riputati ühele Vabaduse platsi puule 40 mobiili, millele võis helistada. Kasutajad said osaleda üle kauguste, mängitades mobiilide helinaid. Tegu oli linna-performance’iga, kuid ka telekommunikatiivse projektiga – kasutajad said osaleda üle vahemaade. Näitusel oli esil dokumentatsioon. Selline projekt püstitab küsimusi meediateose esitlemise võimalikkusest ja galeriiruumi sobivusest. Siin on galerii valge/must kuup pigem portaal kunstiteose info vahendamiseks vaatajatele, kes saavad täiendavaid andmeid internetist või mobiili kaudu, kõnelemata osalemisest, mis ei pea tingimata toimuma näitusekohas. Projekt on heaks näiteks vaatajate kaasamisest, lükates ümber süüdistused nüüdisaegse kunsti suletusest.

Reimo Võsa-Tangsoo “Polüfooniline passipilt” pakub külastajale võimaluse kuulata oma passipilti. Aga tehakse ka foto. Tänu Sulo Kallase ja Shawn Pinchbecki tehnilisele abile muundatakse foto histogrammid heliribadeks, neist omakorda polüfooniaks.

Infotankistide “Tere tulemast perekonda” sulatab näitusekülastaja grupifotodesse. Selle sügavam tähendus on, et inimesed astuvad me ellu juhuslikult ja jäävad mõneks ajaks pidama. Nõnda ka installatsioon, näpates näitusekülastaja kujutise ja kasutades seda paparatsolikult piltides. Tekivad lisatähendused poliitilisfotograafiliste skandaalide mõttes, kui miksida inimeste kujutisi ebasobivasse konteksti.

Külli Mariste “Teised” uurib tavaliste inimeste elu neid jutustada lastes. Kas see on huvitavam kui seltskonnaajakirjade kangelaste elu, justkui küsiks autor, kel meeldib lugeda Kroonikat ja naisteajakirju. Pole kahtlust, et tavainimeste igav elu väärib kuulutamist, aga siis ootaks, et see oleks tähelepanu äratamiseks veelgi igavam. Või hoopis teisele poole ekstreemne. Ses mõttes jäävad valitud persoonid konstateerima tavapärasust, mis on enamiku elude sisu. Kuid neis eludes on samuti rõõme ja erakordsusi, mis lubavad asjaosalistel arvata, et nende elu on parem teiste omadest.

Eesti meediakunstnike ühingu näitus, mille kuraatorid on Jane Suviste ja Piibe Piirma, tähendab tegutsemist olemasolevas nišis, aktiivsusega täidetud alal ja kohaliku värvingu lisamist laiemalt toimuvale diskussioonile infoühiskonna plussidest ja miinustest. Olulisem on grupi kokkupanemise pingutus ja väljaastumine ühtse mõtlejaterühmana, kes tegeleb meediakeskkonna mõtestamisega uue meedia vahendeid kasutades. Olles kursis rahvusvaheliste arengute ja kunstiliste “kõneviisidega”, on ühingul oluline roll keskkonna harimisel ja teatava meediakriitilise suhtumise juurutamisel.

Siinse artikli pealkirjavalik lähtub päevalehe lugeja eeldatavast soovist piiluda kuulsuste eraellu ja et justkui eelkirjeldatud näitusel peaks sellega tegu olema. Aga võta näpust, näitusetekstist võetud lause ilmestab globaalse läbipaistvuse mõttetust ja totaalse paljastusinfo sisutust. Selle üle juureldes võib leida vastuse: privaatse info varajamatus ja prominentide läbinähtavus tekitavad tunde ühiskonna kontrollitavusest ja see omakorda mulje omapärasest turvatundest.

Raivo Kelomees


Artikkel