|
Neil maalidel on aimatavalt äratuntavad varasemat Tartut iseloomustavad ehitised, olgu nendeks siis ülikooli peahoone, observatoorium, Jaani kirik või midagi muud.
Ent Mossi maalidel pole uksi ega aknaid, ehitised on muudetud suletuks, millesse pole sisse-, ja millest, võimalik, et pole ka väljapääsu. Pigem on need fragmendid tuttavaist hooneist. Need nagu ei eksisteerikski päriselt, vaid oleksid osa kunstniku painajalikust unenäost või elamisviisist.
Seesama hetk Tartus
Vaevalt elu Tartus ühele noorele kunstnikule nõnda trööstitu peaks olema, seda enam, et Mossi loomingus on palju ka selliseid töid, mis sootuks vastupidist arvata lasevad. Aga kes inimese sisse ikka näeb.
Vägisi tahaks seda kõike küll nooruslikuks epateerimiseks nimetada, kuigi arvestatava ilme säilitamiseks võib ju väita, et «tegemist on pilguheitega paralleelmaailma, suletud linna, mis pole ei minevik ega tulevik, vaid seesamane hetk». Aga see on niivõrd kohaspetsiifiline küsimus, et siinkirjutajal, kes ei tunne sealset maailma kuigi hästi, jääb üle vaid kujutatuga päri olla.
Olgu selle väljasurnud Tartuga kuidas on, kuid mustvalgete figuraalkompositsioonidena eksponeeritavad kliinilised vaated (valminud 2005–2007) viiks Mossi vaataja justkui veel hillitsetud doktor Mengele maailma.
Need kaheksa tööd võiksid küll olla huvitavaks analüüsialuseks kunstniku mängumaale, kuid samas mõjuvad need üsna õõvastavalt ning ehk ka teadlikult vaatajat provotseerivalt.
Must-valge ja morbiidne
Tööd oleks justkui aastakümnetetaguse lahkamisõpiku illustratsioonid ülekantuna maali keelde. Morbiidsus, mida nad endas kannavad, on ilmne ja pealetükkiv. Olgu siis tegemist «Jalgade hoidja» või «Ettevalmistuse», «Neelu avaja» või «Pea hoidjaga».
Võib-olla peaks ütlema, et tehniliselt on need maalid huvitavad, kuid ilmselt ei ole see pool Mossi loomingus enam praegu kõige olulisem. Pigem huvitab see, miks on ta sellise teema valinud?
Iseloomustamaks praegust väljapanekut, leiab Moss ise: «See on painjalik maailm. Hallikas, must-valge. Lapsepõlves läbipõetud palavikud, täiskasvanu hirmuunenäod. Kliiniline tähistab siin pigem distantseerumist ja külma vaatlust. Vaimsete seisundite ja meeleolude dokumenteerimist.»
See võib muidugi ka nõnda olla, aga samahästi võib see olla teatud nišitoode. Võta sa kinni. Küll aga tuleb tunnistada, et Mossi näitus on koostatud selgel ning kindlal põhimõttel, nõnda, et iga vaataja sellest vaevavast maailmast osa saaks.
Teet Veispak
Artikkel | 
