Galerii
"Tartu ehk unbewußte Ängste" Areen, 31.01.2008Harry Liivrand vestleb Tartu maali uue juhtfiguuri Rauno Thomas Mossiga.
Rauno Thomas Moss, noor nii vanuselt kui kunstnikukarjäärilt, debüteeris jaanuaris Tallinnas Vaal-galeriis nii suurepärase maalinäitusega, millist polnud ma juba ammu näinud. Olin Raunot varem kohanud vaid kahel korral, Tartu ülikooli maaliosakonna bakalaureuste lõputööde kaitsmise komisjonis, lugenud mõnda tema kinoalast artiklit, ent ei teadnud peaaegu midagi ta loomingust. Õigemini, olin näinud Tartu kunsti üldnäitustel küll mõnda tema tööd ja mõelnud, et kes on see väga omapärane Tartu ja iseenda seksuaalsuse tõlgendaja, kuid Vaala näitus vaimustas mind tõeliselt. See oli terviklik, stiilne, tundeline, maalikunsti spetsiifiliste ülesannetega väga professionaalselt tegelev väljapanek. Ja väga vähe ajakirjanduses kajastust leidnud – ilmselt põhjusel, et Raunol puudub sõpruskond, kes teda meedias, maksku, mis maksab, promoks (viimane on Tallinna noore kunsti tüütavalt häiriv kaasnähtus, kohati lausa mõõdutundetu). Tema näitus “Silent Tartu aka Clinical” mõjus nagu Chalice’i debüütplaat – pretsedenditult omanäoliselt ja tugevalt.
Ja ma tahtsin maalikunstnikust, kes pealegi kirjutab varakristlikust kunstist, õpetab tudengeile anatoomiat ja õpib nüüd veel semiootikat, rohkem teada.
Sellepärast ka alljärgnev intervjuu.
Sinu maalide värvikäsitluses kumab läbi midagi Tartu koloristlikule maalikoolile omast. On see ka sinu kui autori arvates nii? Kas Pallase traditsioonist saab tänapäeva Tartu maalis veel rääkida, või on see kunstiajaloolase alateadlik stereotüüp, sest tuled linnast, kus pallasliku traditsiooni elushoidmist Pallase kunstiühingu kujul hindas kultuurkapital aastapreemiaga?
Kunstnikuna Tartust on mul sellele raske vastata. See ei tundu mulle niivõrd eneserefleksiooniküsimus kuivõrd küsimus sellest, millist ideoloogiat kannan ja millesse usun. Tartu maalikooli traditsiooni elujõulisus? Olen nõus, et mingist teatud lüürilisest lähenemisest nii värvile kui kujutatavale materjalile saab tõesti rääkida. Aga Pallase nime ei söandaks mina siinkohal suhu võtta – lahkunud pallaslaste maised jäänused hakkavad hauas lõhkuma.
On samuti stereotüüp, et noor kunstnik on ühiskonnakriitiline ja mässumeelne – nii üldkäibivate moraali- kui poliitiliste tõdede suhtes. Kuidas ennast sotsiaalse kunstnikuna määratleksid?
Ma ei ole kunagi tahtnud olla sotsiaalne kunstnik, kuid annan endale aru, et mu looming võib sotsiaalsena mõjuda. Nii et ei määratle, veel. Tahaksin olla nagu elavhõbe: särav ja lummav, kuid raskesti käsitletav ja ohtlik. Kaks esimest on kahtlased, kuid kaks viimast tunduvad täitsa saavutatavad (naerab).
Sinu morbiidselt mõjuv sari “Silent Tartu” tundus väga ausa ja vahetu, kuid ka lohutu ülestunnistusena, et see linn ei meeldi sulle. Ja ka elu on lohutu. Kas see kõik tõukaski sind seda sarja looma? Kus kohas mujal tahaksid sa elada-töötada?
Pigem küsime, kas ma üldse tahan elada. Tegelikult pole ju vastandus mina ja Tartu siin peamine probleemipüstitus. Kui Tartu mulle nii talumatu on, mida ma siin siis teen? Õigem oleks tõusta ja lahkuda, mitte musta värvi lõuendile paisata ja seisukohti võtta.
Selle seeria loomiseks oli palju ajendeid ja emotsioone. Tartu on minu tajumuses surnud linn, aga seda saab vaadata üldisema probleemina. Samas on mul “Silent Tartu” taga olemas n-ö lugu linnast, mis on n-& ouml; suletud pärast seletamatut katastroofi, ning selle loo tausta ja arengujooni peaks aitama mõista pealkirjaline seos “Silent Hilliga”. Sellega küsin ma tartlastelt ka seda, et kas nad teavad, kuhu nad ootamatu ökoloogilise katastroofi või sõjalise rünnaku puhul nad linnas varjuda saavad.
Pealegi on Tartu linn olnud mitmel korral hävitatud, suletud (mäletame ju vene sõjalennuvälja treeninglende) ja n-ö üles küntud linn (Peeter I). Semiootiliselt on see selle linnaruumi ja -legendi osa. Vihjan nii sellele, et ajaloos on omad korduvused, kui ka sellele, et mingis teises mõõtmes ongi see linn surnud ja kohutav.
Minu meelest on klassikalise kunstiajaloo tundmine ka tänapäeva kunstiajaloo tudengile absoluutselt kohustuslik. Kui tähtsaks pead tänapäeva kunstnikule traditsioonilist akadeemilist kipsi- ja aktistuudiumi? Kas kunstnik peaks oskama inimest anatoomiliselt õigesti joonistada?
Olen väga nõus. Kõik aastad, mis olen töötanud Tartu ülikoolis ja õpetanud joonistamist ning anatoomiat, olen olnud veendunud, et vähemalt algastmes õigustavad traditsioonilised õppemeetodid ennast osalt vägagi. Tehnika, oskusterminid ja mõtestatud analüüsi võime on saavutatavad siiski vaid süsteemse õppega.
Kuid sellesse ei tohi kinni jääda. Olen kriitiline nende mõtteavalduste suhtes, millest peegelduvad kujutlused, nagu oleks tehniline oskus akadeemilises mõttes peamine, mis määrab kunstniku headuse ehk tõsiselt võetavuse. See on siiski hulga keerulisem. Loomulikult annab see kunstnikule suurema eneseväljenduse mänguruumi, aga tänapäeval ei tähenda see vaid hämmastavalt peent valguse-varju modelleeringut pliiatsiga paberil, vaid oskust töötada tablet’i, photoshop’i ja videoga, unustamata muusikat ja tantsu. Emotsionaalset IQd pean kunstniku puhul isegi olulisemaks, kuid see on midagi sellist, mis saadakse lastetoas.
Viimased kümme aastat on edumeelne eesti pere keskendunud pigem uue külmiku, nõudepesumasina ja mullivanni omandamisele kui laste hingelisele arendamisele. Kõrvalt vaadates on väga õõvas vaadata noort üksildusse määratud indiviidide põlvkonda. Need vähesed sotsiaalselt tundliku närviga loojad loovad sellest tulenevalt veel pikka aega sisemiselt üha trööstitumat ja kibestunumat kunsti.
Sooritasid paari nädala eest edukalt anatoomiaeksami, õppides selgeks mitte ainult kõik inimese luud, vaid ka nende ladinakeelsed nimetused. Kui raskelt see läks? Millal hakkasid ise Tartu ülikooli maaliosakonna tudengeile anatoomiat õpetama?
Õpetan anatoomiat Tartu ülikoolis kunstiüliõpilastele kuuendat aastat. See eksam oli vajalik minu n-ö kvalifikatsiooni tõstmiseks. Kui mina anatoomiat õppisin, siis ei võimaldatud anatoomikumis tööd teha ja inimkeha süvendatult õppida. Seda huvigi peeti kummaliseks ja ebaharilikuks. Niipea kui sain ise anatoomia õppejõuks, kasutasin võimalusi, mida pakub Tartu ülikool, ning läksin anatoomia instituuti lootuses, et nad leiavad võimaluse kunstitudengitele anatoomia loengut lugeda. See võimalus leitigi ning kõik on kulgenud väga hästi. Koostöö jätkub ning see vajab mõtestatud edasiarendamist.
Haiglateemat interpreteerisid vägagi empaatiliselt, nagu Vaala näitusel ilmnes. Kas oled anatoomikumis ka laipu lõiganud?
Minu kokkupuuted prepareeritud kehadega on piirdunud lihastiku ja skeleti joonistamisega nende organite tundmaõ ppimiseks. See on juba väga suur õnn ja haruldane kogemus. Oluline pole vaid reaalne võimalus näha ja kompida, millistele kohtadele mingi lihas kinnitub, vaid selle õppe vaimne mõõde.
Haiglateema ehk “Clinical”-seeria on sellises vormis kasvanud välja minu mälestustest ja lapsepõlvekogemustest. See on väga isiklik ja füüsiline kogemus.
Pean sind sinu põlvkonna üheks andekamaks inimesekäsitlejaks – Tartu analoog Alice Kasele Tallinnas, kui nii võiks öelda. Sageli oled ise, ka aktimaalidel, endale modelliks. Kuivõrd ja miks autoerootiline vaatenurk mehe kehale sind huvitab?
Mulle meeldib kujutada inimkeha. Ega ma muidu anatoomiastki vaimustuks. Inimkeha on hämmastav organism tervikuna võttes. See võimaldab meil end väljendada ja samas vangistab inimest piiratud meeleelundite tõttu. Inimkeha on kummaline sümbol. Ökonoomne ja veider. Enda keha ja selle kujutamine tekitab lisaküsimusi ja hirme. Füüsiline keha, see on ajutine ja kaduv. Küll pidevalt uuenev ja sündiv, aga samas surev ja lagunev.
Mulle polnud oluline esmalt kujutada ennast, vaid ma tahtsin kujutada surma, kaduvust ja ängi. Seda eksistentsialistlikku õudu annab mulle ja minu kaudu edasi vaid mu enda keha. Arvan, et sellest paheliset surmaihalusest ja elutüdimusest käivitub omal paradoksaalsel kombel ka erootiline mõõde. Seesama surev keha on ju ka naudingute allikaks.
Siiski, miks maalid ainult alasti mehekeha? Milline teine plaan sind alastust maalides inspireerib? Gay sensibility? Klassikaline aktimaal? Antiiksed allegooriad?
Jah, on tõesti nii, et kui naist kujutan, siis napilt, aga kindlasti riietatult. Naise keha ja naine on huvitavam, kui kõike pole lahti ja avali kistud. See kõlab klišeena, aga ma usun seda, kuna mu sooviks on, et naine säilitaks osa oma väärikusest ja naiselikkusest. Seda saavutab maalis aga vaid teatud visuaalse kättesaamatusega. Mehekeha kujutatakse maalis alasti harvemini, selle erootiline esitamine on mõnevõrra pahelisema tähendusega (natsiesteetika, pornograafia, saatanlikkus, lodevus, demoraliseerumine).
Ma pole endale seadnud eeskujuks antiikset mehekeha käsitlust. Aga ma usun, et need arhetüübid elavad üldises kultuuriteadvuses ning see on midagi, millest me ei pääse. See on teatud alateadlik mimeesise protsess. Mehekeha kujutamine tähendab minu jaoks küsimusi mehelikkuse kohta. Homoseksuaalsus või mitte, jäägu juba vaataja tunnetada ja nimetada. Aga on tüütu, et minult kui mehelt oodatakse, et ma peaksin a priori kujutama alasti naist. Mis mõttes? Pealegi, minu kui kunstniku jaoks on need valikud ja liikumised väga ettearvamatud.
Ma ei saa alluda sotsiokultuurilisele tellimusele.
Huvitav, milline on siis sinu suhe abstraktsionismi ja grafitisse? Kujundi tasandil ja sageli ka metoodikas seob neid omavahel palju.
Minu suhe abstraktsionismi on aasta-aastalt emotsionaalsem ja lähedasem, aga see kõik on saanud võimalikuks alles pärast seda, kui olen aina sügavamalt tundnud, et realistlik kujutamisviis esitab mulle tehnilises plaanis üha vähem väljakutseid ja abstraktne võimaldab kujutada energiaid, mida teisiti väljendada antud ajahetkes ei saa. Sama grafiti suhtes. Ma tunnetan grafitit (unustamata stencil art’i) väga elujõulisena ja oma teatavas pahelisususes erootilisena.
Aga kuidas põhjendad kunstnikuna enda akadeemilist huvi semiootika vastu?
See kõlab pretensioonikalt, aga semiootikata poleks ma kunstnik. Semiootikata poleks mul jõudu ega motivatsiooni end kunstniku na arendada, väljakutseid leida ja neid defineerida.
Ma ei näe, et mul oleks mingit šanssigi hetkel ilma semiootikata. Aga siin tuleb mõista, et ma räägin semiootikast kui kirjelduskeelest ja metoodikast ning viisist maailma seletada, mitte visuaal- või kunstisemiootikast kitsas mõttes.
Ja viimaks oleks huvitav kuulda, milliseid kunstnikke sa hindad, kelle loomingust vaimustud. Ehk nimetad mõned, ja põhjendada valikut.
Vaimustun sageli üldse mitte maalikunstist, pigem filmist, fotograafiast või kohapõhistest installatsioonidest.
Mõned nimed:
Francesco Vezzoli – mulle meeldivad tema mängud ja manipulatsioonid, neis on suursugusust, intelligentsust ja häbematust, samas saab rääkida kindlast skeemist ja raamist.
Rick Castro – surm, erootika, seksipõhine ehk kehamüügi kultuur ja fetišid.
Jacopo Camagni (alias Dronio) ja Marco Felicioni – suurepärane joon, koloreering ja häbematus, mis kõik on vormistatud süüdimatu naiivse rõõmuga, mille taha aga peitub kibestumus ja sarkasm.
Nicola Samori – keha, värv ja maalipindade ilu.
Gaspar Noe – tema teos “Irreversible” (pöördumatu) on mind muutnud või aidanud maailma mõista rohkem, kui oleksin seda varem arvanud.
Enki Bilal – tema looming nii vormis kui sisus on minus alati vaimustust tekitanud.
Ühesõnaga, raske on kunstnikul vaimustuda sellest, mis on juba mainstream ja n-ö semiootiliselt kodustatud. Uue sõnumi ja kvaliteedi sünd toimub ikkagi vaid piiridel toimuvast dialoogist.
Rauno Thomas Moss
sündinud 1977
Hariduskäik
Tartu kunstikool 1998
Tartu ülikool, kunstide osakonna maalikunsti eriala 2002
Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna semiootika ja kulturoloogia magistriõpe (arvestatud õppeaja lõpp 2008)
Töökoht
Tartu ülikooli joonistamise, plastilise anatoomia ja üldkompositsiooni lektor (0,5 kohta).
Alates 1997. aastast viis isiknäitust Tartus, üks Tallinnas.
Tartu Kunstnike Liidu liige aastast 2004
Eesti Semiootika Seltsi liige aastast 2001
Artikkel Areenis
|
