Galerii

"Moss ja "Silent Tartu aka Clinical"" Areen, 31.01.2008

Eha Komissarov analüüsib Vaalas toimunud näituse põhjal Rauno Thomas Mossi Tartu-käsitlust.
Ma ei kuulu provintslike maalikoolkondade (Tartu, Pärnu, Narva ja kus iganes) imetlejate hulka ja jälgisin seetõttu huviga, kuidas noor Tartu tegelane Rauno Thomas Moss klaarib vahekordi oma koolkonna ja kodulinna Tartuga ning milliseid vahendeid ta valib.
Noorkunstnik Mossi, kes 2003. aastal sai TÜ maaliosakonnaga ühele poole, et edasi tormata koduülikooli semiootika ja kulturoloogia magistriõppesse, esitleb Vaalas praegu oma maaliväljapanekut “Silent Tartu aka Clinical” ja lubatud Tartu teema laieneb omakorda alateemadeks “Surnud Tartu” ja “Kliinilised vaated”.
Moss on Tartu kunstniku jaoks sobilikult konservatiivne, kuid selle helge erandiga, et ei jäta erilist võimalust süüdistuseks konservatismi piiratuse eest. Ilmselt tuleb Mossi valgustatud konservatismi lugeda semiootikakateedri ja kulturoloogiaga suhtlemise teeneks. Pealkiri “Surnud Tartu” on sobivaks sirmiks linnasemiootikat tudeerinud kunstnikule, kelle iga maali võime käsitleda kui märki kodulinna kuulsusrikkast ajaloost.
Kuivõrd Mossi on pühendatud salateadmisesse, et linn oma tänavate ja parkidega on visuaalselt kohutavalt vananenud motiiv, mida isegi reipad kitšilikud kirjeldused üksnes vaevu suudavad noorendada, kaevab ta sügavamalt ja otsib kõrvalteid. Üheks võimaluseks Tartu konksu otsa saada on tema kaugema minevikuga suhestumine.
Tunneme oma linnasid kõige paremini traditsioonide panipaigana ja Mossi semiosis Silent Tartust toetub 19. sajandi ülikoolile.
Traditsioone tuleb eelistatavalt käsitleda sentimentaalselt ja võimalikult vanamoodsalt. Tegelikult puudubki selgus, kuidas täpselt traditsioone peaks kohtlema.

“Silent Tartu” duetist on “Kliiniliste vaadete”-nimelist maalisarja juba mõnda aega näha olnud, kuid töö käib edasi. Tänaseks on juba hea hulk must-valges koloriidis maale, mis jutustavad 19. sajandi arstide tööst ja haigete ravimisest TÜ Kliinikus.
Moss maalib fotode järgi ja kuklasse hingab Toomas Kalve tublisti varasem vana Tartu meditsiini põlistav ja klassikaks saanud sari. Kalve meediaks oli foto ja teemaks surnud ning see, kuidas meditsiin on surnuid kohelnud. Mossi vanade fotode järgi valminud maalide teemaks on haiguste ravi ja paratamatult peab ta andma vastuse küsimusele, kas sedalaadi sündmusi on tõhusam edastada kaamera või maaliga.
Moss usub Tartu kunstnikule kohaselt maali jõusse ja need ebaharilikult vaatajale mõjuvad maalid midagi kahtlemata tõestada suudavad.
Teooria järgi seletab inimese silm tegelikkuses ja seega ka fotol detaile, mida kaamera on osavõtmatult teisejärguliseks taandanud. Silma suutlikkus vahetult näha lisab sündmusele ka siis, kui fotot maaliks muundatakse, subjektiivselt kogetud tõenäosust, mis elab hüpperreaalsuse õõvade ja teiste sürrealistlikult mõjuvate teemakäikude kujul.
Mis siis Mossil teadusliku algupäraga vanadele fotodele lisada oli? Situatsioonid on kahtlemata ümber mängitud. Arstid ja sanitarid mõjuvad Mossi maalidel nagu Rembrandti doktorid, kes on teadlikud kaameramehest ja neile suunatud tähelepanust ning võtavad otsustaval ilmel surmtõsiseid poose.
Kui 19. sajandi kaamerameest, kes tegi teadusele vajalikke ülesvõtteid, ei saa süüdistada milleski ­patoloogilises, võime maalijale külge kleepida vuajeristlikke motiive.
Ent teaduse intiimse köögipoole paljakskiskumine pole sugugi peamine, mis vaatajat oma vuajeristlikus aktis toidab.
Sarjas kirjeldatavad meditsiiniseigad löövad sind oma hügieenilise muljega. Seda hügieeni glamuursu st, mida 1990. aastatel siin-seal vahel käsitleda võeti, te siit eest ei leia.
Hügieen ja meditsiinimaailma steriilsus. Neist on saanud alibi vaatajas raskeid tundeid äratavate stseenide avalikustamise seaduslikkusele ja nad tegutsevad Mossi turvajana.
Ohtralt valgeid linu, linavalgeid ihusid, halle tekke, hirmutekitavat pühendumust meditsiinipersonali nägudes, neid maale igaüks kindlasti imetlema ei kuku.
Soovis kujutada külmalt osavõtmatus uusrealistlikus laadis põrgu eestoaks vormistatud 19. sajandi kliinikut on kahtlemata ka kaasaegsest kunstitegelikkusest pärinev tahk.
Kasutaks siinkohal viidet Donald Kuspitilt, hirmuäratavalt USA kunstiteoreetikult, kelle 1980ndate postmodernismi läbivalgustavad uurimused pärandavad maailmale hiilgavaid haigusloo kirjeldusi ja kuhjade viisi tõestusmaterjali.
Kunstnik jääb nüüdisajal ellu vaid juhul, kui suudab maailma lummata pentsikuse ja kuriossusega.
Kuivõrd kooselu surmainstinktiga rõõmu ei paku, peame ta endas ületama. Mossi maalisarjas näeb vaataja haigust kui fakti ja ravimist kui professionaalset tegevust, kus pole ruumi empaatiale.
Mossi teine Tartu sari on seotud tavapärase linna imagoloogiaga. Ka siin on maalid mustvalged, kuigi foto jäljendamisega kunstnik enam seotud pole. Minule need tööd meeldisid, sellele vaatamata, et nad sõitsid liiga sisse Tartu maalikoolis populaarsetele abstrakt-ekspressionistlikele maneeridele. Mossile näib tundlikult isikupärane ja selline ujedapoolselt enesekeskne maalimisviis lihtsalt rohkem sobivat.

Mossi Tartu vaikelud on nagu miraažidest kokkutraageldatud ämblikuvõrk. Foonid on serveeritud arhitektuurile või millelegi, mis nagu meenutaks tänavaid, kohal on ka seesama kliinik, mille haigepalatitest alles väljusime. Pindmine abstraktne kude lähtub grafitist, mida ümbritseb tavaline abstraktsionistide sigrimiri. Mulle meeldib see viis, kuidas Moss selles sarjas lihtsustab asju.
Kuidagi kergelt ja pealiskaudselt, kuigi värvivalik on dramaatiliselt must.
Ma ei kahtlusta Mossi selles, et ta käib grafiteid linnaseintele sodimas. Pigem otsib ta tast tuge, liitlast universaalsest kunstikeelest. Grafitist on saanud ammuilma linnakultuuri üks osi ja hulk subkultuure võitleb oma koha eest suures ja võimsaks muutunud grafiti nišis.
Mossi nägemuses osaleb ka grafiti Tartu valgustatud vaimus ja eks ta seda tahku oma kodulinnast vaatajale reklaamida üritab.

Artikkel Areenis