Galerii

INIMLOOM

18. märtsil kell 17 avatakse Vaal galeriis Ilmar Kruusamäe väljapanek loomamaalidest, aastatest 1984-2004.
Kotkas nokib geeniuse tatti ’95 – sellised asjad kuuluvad meie elu juurde, surm ka ei aita. (Kivisildnik)
Kakskümmend aastat on piisavalt pikk aeg mingisuguste kokkuvõtete tegemiseks. Nii võtab ka Kruusamäe kokku oma maalid loomadest, kõrvutades ning vastandades neid nn. inimmaailmaga.

Kuidagi sümbolistlikult mõjub ka aasta 1984, mis Orwellile vihjates motiveerib meid mõistma ja mõtestama teatud situatsioone ning olukordi läbi keeruliste metafooride. Ilmar Kruusamäe näitus on tõepoolest õpetlik materjal, mõistmaks nii kunstniku enda kui ka kogu maalikunsti ajaloo keerdkäike. Kokkuleppeliselt lõpetatakse moodsa kunsti ajalugu alati 1960. aastate kontseptualismi ja hüperrealismiga. Juba tol ajal räägiti palju kunsti lõpust ja juba siis ei uskunud keegi, et maalikunst jääb ellu. Hüperrealism on selgelt Kruusamäe firmamärk, mida ta oma portreemaalide kaudu ka selgelt patenteerib. Loomade kujutamine fotorealistlikus võtmes suureformaadilistel maalidel mõjub aga mõistukõnena, mille taga ja kaudu me võiksime näha hoopis iseend. Visuaalselt avanevad meie silme all justkui Krõlovi valmid. Meeleolukalt iseloomustavad Kruusamäe loomamaale Sven Kivisildniku haikud: Kameeleon ’87 – kord must kord valge vahel kaamelt sinine tõbras jääb tõpraks.

Eesti hüperrealismis räägitakse kahest lainest. Viimane kulmineerus teadaolevalt 1980. aasta noortenäitusega, mil Sirje Helme leiutas termini slaidimaal, eristamaks kodumaist hüperit lääne omast. Just selle, peamiselt Tartu Ülikooli kunstikabinetist tulnud lainega on seotud ka Ilmar Kruusamäe. Kodumaises kunstielus mõjus uus suund eriti šokeerivalt just Tartu Pallase kantsis. Pallaslased ütlesid Tallinnas ja siis ka kodulinnas tekkinud uue maali kohta: „See pole maalikunst, vaid plangumaalimine!“ Kuid aeg tegi oma töö. Ants Juske sõnul oli vist Alfred Kongo üks vähestest, kes kiitis Kruusamäe töid. Ka Ilmar Malin tunnistas kord, et Kruusamäe ongi tallinlane Tartus. Kruusamäe pseudonüüm ja alter ego Viljar Valdi on stiilselt neutraalne ja fikseeriv hüperrealist ja seda ka oma loomamaalidega. Animism kunstis läbi sümbolistliku fantaasiamaailma on täiesti iseseisev ja tõsiseltvõetav nähtus kunstis. Seda enam, et poststruktualistlikult muutub ju kogu meie visuaalne keskkond ükskord hüperreaalseks. Laseb liugu ja loojub… ’97 see tõbras siin on kriipsu pealt minu moodi palun kuld raami (Kivisildnik).

Näitus on avatud 6. aprillini.

Riin Kübarsepp