Galerii

LÄHIMÄLU - ÄRIPÄEVA PRESSIFOTO 2003

ÄRIPÄEV väljastab VAALAS kunstimaailmale sõnumi: PRESSIFOTO ON COOL!
8. jaanuaril kl 17 avatakse VAALAS ajalehe ÄRIPÄEV viie fotograafi 2003. aasta loomingut tutvustava näituse LÄHIMÄLU. Esinevad: RAUL MEE, ANDRES KRALLA, ERIK PROZES, JULIA-MARIA LINNA, MEELI KÜTTIM.

Miks peab rääkima pressifotost?
Kommenteerib Erik Prozes, Äripäeva fotoosakonna juht: Meedias võib täheldada foto kui uudiste vahendajana funktsioonide järjepideva kasvamise trendi. Lisaks tabloidlehtedele on ka konservatiivsed kvaliteetlehed mujal maailmas hakanud kasutama suuremat fotot ja lühendama tekste. Kui jälgida Eesti trükimeediat, siis meie kvaliteetajalehtede kategooriasse paigutuvad ajalehed Eesti Päevaleht ja Postimees on juba aastaid ilmunud väikeses käepärases tabloidformaadis ja kasutavad üha enam tabloidajakirjandusele omaseid vormivõtteid, sh suuri fotosid ja lühikesi tekste. Postimees astus just äsja oma uue esiküljemuudatusega veel ühe suure sammu tabloidvormi suunas. Kiiretempoline infoühiskond dikteerib operatiivset ja lakoonilist infoedastust. Inimesed ei viitsi lugeda pikki lohisevaid ajakirjanduslikke tekste. Suur foto esitab suuremaid nõudmisi fotoreporterile, kelle roll mehaanilise hetkejäädvustajana või kiretu dokumenteerijana taandub meid ümbritseva eriilmeliste tõlgenduste ees.

Näitusest VAALAS
Kvaliteetsest pressifotost on maailmas ammu kujunenud kunstimõiste ja kunstiavalikkuse tähelepanuobjekt ning infoühiskonna kunsti ja uudisekeskse meediatoote ühisest vereringest mõtlemine ei tundugi enam tavapärase kaasajale iseloomuliku metsiku kultuuritusena. Muidugi peab olema teadlik ohtudest ja piiridest, sest uudistetootmise töörežiim ei lähtu vähimalgi määral kunstitoote loomisest ja pigem sünnib väärtuslik pressifoto olude kiuste ja mitte kui paratamatus.

Kui kriitiliselt läheneda, on pressifoto massimeedia julma megamasinavärgi töörežiimi produkt, sündinud siia ilma lakkamatust neurootilisest ootusärevusest uue sündmuse ja pildi vastu. Meid lummab pressifoto dokumentaalne kapatsiteet, ent siingi tuleks olla valvel, sest enamikul juhtudel genereerib meedia ise oma sündmuseid.

Elujõulist fotodokumentalistikat tehakse peamiselt leheruumi kõrvalt ning ajakirjanduskogemuste ümbermõtestamise tulemusel. Kuna ühte teisest pole võimalik lõpuniminevalt irrutada, jäävad fotodokumentalistika paradiisiks kvaliteetajakirjandus ja sedalaadi nišiväljaanded, kes üksnes uudisel parasiteerima ei pea.

Kui Äripäeva kuueliikmeline fototoimetus loeb enda missiooniks parimate eesti majanduselu käsitlevate fotode tootmise, demonstreerib tiim oma 2003. aasta fotoajakirjandusliku ülevaate LÄHIMÄLU vahendusel, et mõiste “majandus” kaudu võib hõlmata kõike, mis ühiskonnas võib tähelepanuväärseks.

Näitusel võib viie fotograafi esituses näha, mida lakkamatus liikumises viibiva majandusvälja mitmekesisus võib tähendada kõige erinevamate sotsiaalsete gruppide jaoks ja arvamustes.
Sellel väljapanekul võimaldatakse sündmuste, reportaažide, portreede ja lavastuste kaudu end tühjaks laadida kõige erinevamatel ringkondadel anonüümsest massist kuni poliitikute isakujudeni ulatuval skaalal. Taas kord võime kogeda, et ühiskond paljastab end tänapäeval lõpuniminevalt üksnes fotograafi pilgu ees. Rääkides igapäevaelu spontaansuse kanaliseerimisteedest, pole usaldusväärsemat kaasosalist kui fotodokument.

Fotodokumentalistika kui uus näitusformaat ootab Eestis enda väärtustamist, fotot käsitleva kriitika praktiseerimist ja diskussioonikultuuri kandumist fotole. Asi pole siiski nii lootusetu, kui ta paista võib, sest kui me võime juba rääkida oma kõrgetasemelisest fotodokumentalistikast, on lootust ka ülejäänu ilmumisele.

Eha Komissarov