Galerii

SÜNNIPÄEV

JAAN TOOMIK TUTVUSTAB OMA UUDISLOOMINGUT VAALAS.

Teisipäeval, 28 oktoobril 17 avab JAAN TOOMIK, Balti Assamblee kunstipreemia 2003. aasta värske laureaat VAALAS oma maalide väljapaneku.

Sellel näitusel on tegemist maalidega Toomiku uudisloomingust. Üheteistkümnest maalist koosnev väljapanek kannab pealkirja SÜNNIPÄEV, mida Toomik soovitab tõlgendada avarapilguliselt ja kontekstiväliselt.

Vaatamata sellele, et Toomik isiklikult sünnipäevi ei tähista, on ta nõus siduma sellise sündmusega häid ja positiivseid algatusi. Näituse kontekstis teeb pealkiri komplimendi maalikunstile, võimendab teose sündimise imet ja püüab märku anda kunstniku positiivsest valmisolekust uute mõtete omandamisel.

Pressile pakuvad arutelud sümboolse lüli üle näituse pealkirja ja väljapaneku vahel siiski tavatult vähe pidepunkte – pealkirjas väljendab sõnumit maali tekke ainulaadsusest ja viitab Toomiku soovile vältida maalikunstis tavaks saanud seriaalsust.

Toomik astub publiku ette psühho-füüsiliste seisundite avastaja ja dünaamilisuse kirjeldajana, keskendudes tavapilgule äärmiselt varjatud kurbuse, kaotusvalu, hirmu jt. sedalaadi fantaasiaprojektsioonide kirjeldusele.

Toomiku pädevuse garantiiks on tema videokunsti iseloomustavad suundumused. Eksistentsiaalsete katsumuste analüütikuna allutab Toomik maalimeediumi aukartustäratava tulemuslikkusega oma kujundite teenistusse. Pildiainestikku võiksime määratleda kahes suunas kulgeva protsessina. Esiteks kohtame iga kunstniku jaoks tavapärase püüdlusega vastata elu märkidele seksuaalse valmisoleku, kehaliste muundumiste vaatluse, huvitavate sattumuste jms. kirjelduse abil ning sellised tööd rajanevad peamiselt ebaharilikele kujundite vastandusele. Toomik vaatleb paljudes töödes iseennast (sellepärast, et on endal ise käepärast), arendades välja groteskselt mõjuvaid liine EGO ja keha vastastikusest koostööst. Ent inimesest leiab alati teiselaadsest olemisest kõnelevat materjali ja Toomik näitab meile võõrandunud keha imepärast eksistentsi teda käskiva ja manipuleeriva isiksuse sees. Niisiis pole enam juttugi kehas omaette elavast isiksusest ,vaid asjad pöörduvad ümber ja isiksus on keha käitumise isand.

Teise mõjuva liini moodustavad näitusel tööd, mis otsivad kontakti alateadvuse väga suletud tsoonidega ja mida võiksime käsitleda depressiivsete emotsionaalsete seisundite sümbolisatsioonina.
Maal “Mees, naine ja luik” interpreteerib mehe-naise suhete pingestatust meeleheite, ängistuse ja surmakutse kaudu.

“Mees õhtuga” pakub depressiivse fenomeni hiilgavalt läbiviidud analüüsi: nurgas seisev vana mees, kelle elu on silmnähtavalt kaotanud oma mõtte ja sära piinleb kaotusvaludes. Ent see kurba poosi naelutatud persoon kõneleb vaatajale vaikselt vastutuse ja kaastunde olemasolust - meile antakse sõnum inimesest, kel on halb, kes tunneb süüd ja vajab toetust.
Niisiis suunab Toomik maalikunsti eksistentsiaalsete paroodiate avara temaatika ja pakub oma projektsioonidele mitmel eri tasandil kulgevat vaatlust. Sünnib midagi, mis keerulisusele vaatamata mõjub ja on suhtlemisvõimeline. Niisiis ootab vaatajat kommunikatsioon varjatuga, kohutavaga end paraku üldinimlikuga.

Eha Komissarov