Galerii
EESTI POISS. EESTI TÜDRUK VAALAS avatakse 26. juunil kell 17 hästikõlavalt pealkirjastatud maalinäitus EESTI POISS. EESTI TÜDRUK, autoriteks MAARIT MURKA ja TÕNIS SAADOJA.
Tähelepanelikum kultuuriajakirjanik on neid nimesid kohanud, sest näitustel esinevad noored maalijad juba kolm aastat ning sealjuures kõige esinduslikematel väljapanekutel. Stiili järgi võiks neid määratleda hüpperrealistideks, ent 21. sajand on toonud sellesse nii palju uut, et parem on vana hüpperrealistlik maalipilt silme eest kustutada. Murka ja Saadoja kuuluvad fotorealismi uude põlvkonda ja fotot jäljendades ollakse kinni tänase päeva detailides ja hoiakutes.
POISS JA TÜDRUK on maalisari tänaval ringiliikuvatest Murka ja Saadoja põlvkonnakaaslastest ja lähtub soolistest eelistustest: Murka võtab vaatluse alla poisi, pakkudes poistest 5 erinevat maali, Saadoja pildistab tänaval silma hakanud tüdrukuid ja maalib nendest 5 oma pilti.
Töö käigus tehti üllatav tähelepanek poiste-tüdrukute suhtarvust Tallinna tänavaelus. Saadojal õnnestus teha talle silma torganud tüdrukutest 300 fotot, Murkal poistest ainult 10 ja tema kaamera ette jäid peamiselt keskealised soome meeskodanikud.
POISS JA TÜDRUK pürgib ühe põlvkonna koondportree jäädvustamisele, kui me suudame uskuda, et 10. täisfiguurilisest portreest piisab üldistuse tegemiseks. Fiktsioonina tulebki sellist katset võtta, sest ühelgi üldistusel pole teatavasti asja vastuolude märkamisega. Koondportrees peab ruumi tegema kokkukuuluvusele ja ühendavale ning Murka & Saadoja visioon lööb hoogsalt kokku meie triviaalse tänapäeva salasoove.
Selle kallal, mida ühed noored teistes noortes märkavad, võime urgitseda, kuid kunstiväljenduse seadused nõuavad oma osa ja POISIS JA TÜDRUKUS on seadusi asjatundlikult loetud. Pildi loomise seisukohalt on koondportree konstruktorid lähtunud õigetest asjadest, mida võib ka sundvalikuteks nimetada.
Muu meedia infot sisaldav hüppermaal toob ühes dokumentaalsuse printsiibiga kaasa aja märkide uputuse ja hetkel on nad pehmelt keerdunud moe ja meelehea, täiusliku ja ilusa, hoogsa ja pealispindse ümber.
Reibas reportaaž poistest ja tüdrukutest elab glamuuri tähe all ja seda on oskuslikult maali keelde vormitud. Elegantse stsenaariumi lahutamatuks osaks on valitud mustvalge maalitehnika, mida vaid üksikud friigist maalijad on osanud hinnata. Illusiooni suhtume me ju nõudlikumalt kui kunagi varem ja vastupidiselt sovijetiaegsele värvilisele slaidimaalile eelistavad uue laine hüppermaalijad lahti minna must-valge foto peenemast substantsist, koputades meisse kodeeritud nüansieristamise võimele.
Saadoja hoogsusele rõhuvas käsitluses on kaader pisut nihestatud, must-hall-valges maailmas valitsevad dünaamikaseadused käituvad nagu peegeldused, mis lükkavad vorme voolama ja tempokas esitus paneb tüdrukuid sooritama tänaval oma unistuste catwalki. Murka poisid on probleemsemad ja tema suhtele poistega me kergelt jälile ei jõua. Mannekeenid nad pole, mingid machod samuti mitte, sest Murka maalib poisse nii, nagu kujutis fotonegatiivist kätte paistab. Must-valge maal teeb käigu tõepärasuse vastu, hele ja tume võtavad sisse väärad positsioonid ja tüüpilise tagant hakkab terendama hoopis arhetüüpset. Murka mõte käänab ennast vägisi meeste esituskaanonite klassikaliste põhimõtete suunda, kus mehe ihu maaliti ikka kraadikese võrra tumedamalt naise omast ja paistab et selles punktis on fotonegatiiv ühel nõul oma võistleja maalikunstiga.
POISIS JA TÜDRUKUS on meediate igivana rivaliteet bravuurselt üles soendatud, maalikunst võistleb häbitult ja varjamatult fotoga ja võib võidurõõmugi tunda. Kui foto osavalt ja targalt ära maalida, kõneleb tulemus enda eest.
Eha Komissarov
|