Galerii

ALLUSIOONID JÕULE

VAALA uus näitus ALLUSIOONID JÕULE pakub lähivaadet mehelikkusele. Politseiauto ja relvad ambiendi foonil!

Esinevad: Andres Lõo, helilooja ja kunstnik, idee kaasautor Maks Surin
Metallikunstnikud: Bruno Lillemets, Argo Männik, Tõnis Berg, Risto Tali
Fotod: Rait Siska

ALLUSIOONID JÕULE on VAALAS 29. mail kell 17 avatava uue näituse tiitelnimetus ja presenteerib üllatavaid kunstilisi mõttekäike toodetest, mille mängureegleid kujundab ettekavatsetud, tootesse sisseplaneeritud hävitamisvõime ja julmus. Relvad ja politseimasinad esindavad meie teadvuses vägivalda ja kuritegelikku maailma, ent mis juhtub siis, kui neile leitakse uusi eristusi ja uusi tähendusi?

ALLUSIOONID JÕULE töögrupp esitas endale selle küsimuse kavatsusega vaadelda jõustruktuure nende arhetüüpide valgel, mida inimesed on sajandite jooksul endale loonud, unustamata käsitööoskuseid, mis nii jõudsalt on relvi tootes ja täiustades arenenud.
Selge on, et keegi meist, tavainimestest, ei saa relvi või politseiautot käsitleda sellena, mida nad tegelikult endast tänapäeval kujutavad – lihtsa massitootena, millel on tootja, hind ja kasutusjuhend. Neil on tohutu külgetõmbejõud, kuigi meelte tasandil on kõikide selliste nähtustega seotud tugevad piirangud. Jõustruktuurid erutavad meid ja viivad kummalistele mõttekäikudele, me vihkame ja kardame neid, ent küsimusele, kas me ilma nendeta läbi ajaksime, eitavat vastust naljalt ei kohta. Suhe relvade ja vägivallaga on keeruline, ehtsaid tundeid ümbritseb siin silmakirjalikkus ja meil on raske oma tundeid isegi endale ära seletada.
Relvad saadavad inimsugu tema tekkest alates ja neile omistatud arhetüüpsete omaduste üle oleme ammu kontrolli kaotanud. Autoga pole lood paremad, sest kohe peale auto leiutamist sai tast sümbol üleloomulikust jõust, ilust, särast, üleolekust ja vabadusest. Politseiauto erilisust on kõige õigem tundma õppida filmikunsti vahendusel, kes on temast ammuilma teinud staari.

ALLUSIOONID JÕULE on uurimisretk, mis keerab keerulistele suhetele relvade ja politseistruktuuridega peale uuest paradoksist koosneva vindi, juhtides eetilise esteetika kokku vägivallastruktuuride alla kuuluvate nähtustega. Me ei tunne selle kohtumise potentsiaale, ent esteetika, keda tema jõuetuse tõttu on sageli nahutatud, pakub vaata et parimaid võimalusi jõu- ja võimustruktuure esindavate nähtuste arhetüüpsete jõudude üleskaevamiseks ja märkide nihestamiseks. Projekt on enda kanda võtnud mitmeid rolle, pakkudes välja arheoloogi, kriitiku ja romantilise ulmekameistri rolle. Nende taga kummitab samal ajal reaalne tegelikkus, seesama surm ja häving, mille käepuudutust väldiksime iga hinna eest.

Oma joont ajav näitus katsetab nende tavapiirangute proovilepanekuga, mis relvade ja politseitegevuse kohta valitsevad. Uusi teid vägivallast rääkimiseks on lõputult ja jätkub seniks, kuni elu tema ümber keerleb.

Tegijate jaoks on nende väljapanek puhas ja lihtne esteetika laks, mis ei hooli poliitikast, vägivalda ei ülista ja viitab peamiselt ulmelistele motiividele. Relvaprojektis keskendub ulmeloome relva kolmele põhiomadusele, segab kokku relvade arhailist ja modernset mütoloogiat ja presenteerib relva sümbolina, märgina alateadvusest ja uue omaloodud tootena. Trashi ja glamuuri laadis relvakunsti toodete nomenklatuur paistab silma mitmekesisuse poolest, milles vanu häid tapariistu täiendavad ülitõhusad ja moodsad tooted.
A. Lõo projekt testib politseiauto võimet kehastada kunstiteost ja tundub jätkavat tuntud reklaamistrateegiat, milles autot võrreldakse muusikateosega. Lõo muusikafoon on elav pikendus meid kummitavatele autoihadele ja ettekujutustele politseiauto kohast ühiskonna alateadvuses.
Rait Siska digifotod esitavad fototöötlusi kolmest tankitõrje granaadiheitja mudelist ning tegelevad moodsama relvatööstuse poolega.

Näitust sponsoseerivad EV Politseiamet ja turvafirma Skorpion.

Eha Komissarov